nii , nüüd on ta jälle läinud ja kohustuslikud sügisesed kaks nädalat emaga möödas. Ja jälle pean nentima: mina küll ei saaks kolme põlvkonnaga igapäevaselt koos elada. Tahaks küsida ja arutleda teema üle: kas 80-ne ema ikka peab järjepanu 50-st tütart kasvatama, õpetama, manitsema? Kui suur peab olema tänuvõlg a la "mis ma kõik sinu heaks olen teinud?" kuigi ise vaatad asja teise nurga alt "mis sa kõik oled õigel ajal tegemata jätnud". Loen ka nn. ämma rubriiki ja tõmban paralleele: äkki on asi ainult erinevate põlvkondade NAISTE konfliktis? Võib olla ei saagi kaks naist ilma riiuta ühe katuse all elada? Igal õhtul lisasin oma päevapalvele lause: armas jumal, tee, et ma ei muutuks kunagi oma ema sarnaseks ja ei hakkaks oma laste elusid elama. Mis värk nende vanade naistega üldse on, nende sees peaks ju olema juba mitme põlvkonna tarkus. Kas tõesti on nõuka aeg nad nii ära rikkunud, kibestunuks muutunud, et oma lapse paremat elu nähes kadeduseuss hinge poeb? Ja mis kõige hullem, nad isegi ei karda oma hingekese pärast, sest nende enesekindlus on piiritu: ma tahan ju ainult head. Oh heldeke, kui ikka ema haarab sinu kodus ilma küsimata põrandalapi ja läheb väliskoridori pesema on temas ikka midagi tugevasti nihkes. Või mida teie arvate?
Oh, mina olen 30 ja minu ema 55 ja samad mured. Mida tema on kõik minu heaks teinud ja millest loobunud pikkade aastate vältel ja kuidas mina olen tema juuksed peas halliks teinud! Minu kodus ta koristama ei kipu, kuid tema jaoks oleme ikka veel üks pere. See tähendab, et kõik mis on minu, on ka tema oma ja ta võtab ja kasutab minu asju vabalt ja ilma luba küsimata. Kui ma julgen vastu ütleda, et see pole minu mure et ta loobus nii paljust minu nimel ja palun väga elanud siis oma elu ka vahelduseks on vastus hüsteeria ja pisarad ja hala kuidas tema tütar temast küll ei hooli ja et ma kunagi oma laste poolt samasugust tänamatust tunneksin!
Oh jaa, ja kadedus on ka tal sees. Sellepärast, et mul on sõbrad (tal pole - peletab vingumisega ja kritiseerimisega kõik eemale), mul on mees (vaata eelmist reaktsiooni) jne.
Tahab, et kõik asjad oleks tehtud nii nagu tema soovib, mitte nii nagu oleks otstarbekam, lihtsam, mõistlikum. Otsib tähelepanu kuid tõukab sellega end veel rohkem eemale.
Ma ei oska temaga suhelda, iga kord on hirmuhigi seljal kui tean, et kohtume või ta tuleb läbi.
Aidake mind ka, kallis nõustaja! Olen mõtelnud, et peaks mõne psühholoogi või nõustajaga sellel teemal rääkima, et äkki asi on minus ja ma ei oska tema vaatenurka kogu loos näha. Kuid ei oska kellegi juurde minna kes must aru saaks. Kunagi nooremana ühe juures käisin ja minu jutu peale tõstis ta kulme ja imestas, et miks ma lasen oma emal enda elu mõjutada, ma juba suur inimene ju?! Äkki oskate kedagi soovitada kellega saaks lihtsalt rääkida ja arutada?
Suhted erinevate põlvkondade vahel on tekitanud pingeid ajast aega. Õigus on mõlemapoolselt: nii vanematel, kes ütlevda, et noorsugu on hukka läinud, kui nende lastel, kes väidavad, et vanemad ei mõista neid.
Vanemad hoolivad ja armastavad oma lapsi väga. Sageli väljendavad nad seda lastele vastuvõetamatult . Teie ema tahab Teid aidata nende oskuste ja võimaluste piirides, mis temale omased.
Suhted on tähtsad ja kindlasti hoolite Teiegei oma emast väga. Mida teha, et emaga koosoldud aeg oleks teile mõlemale rahuldustpakkuv ja pingevabam?
Kui järgmine kord ema Teid "õpetama" või "kamandama" kipub, siis võiks öelda nii: "Ema, mul on heameel, et sa minu tegemiste suhtes nii osavõtlik oled. Mulle ei meeldi aga see, kuidas sa seda teed. Kui sa karjud mu peale või kritiseerid, siis tunnen ma end väga halvasti."
Rääkimise eesmärgiks on mõista üheltpoolt ema vajadusi ja ootusi, teiseltpoolt aga väljendada oma tundeid ja vajadusi.
"Ma hindan väga , mida sa minu heaks oled teinud ja teed jätkuvalt senini. Samuti tahan ma, et kui me koos oleme, siis oleks meil hea olla."
"Mina hoolin sinust väga ka siis, kui ma kogu aeg ei saa olla sinu juures või teha asju nii, nagu sina just seda soovid."
Me ei tea, millised tegelikud probleemid võivad emal olla. Võimalik, et emal on mure oma tervise pärast või tunneb ta end üksikuna.
Kui te püüate oma ema mõista, miks ta Teiega niimoodi käitub, siis aitab see muuta Teie hoiakut oma ema suhtes.
On olukordi, mida pole võimalik muuta, siis tuleb sellega lihtsalt leppida.
Lugupidamisega
Ene Raudla
ausalt -tunnen kaasa! minu ema must ka 42 aastata vanem- ja üllatus-üllatus, ta oma elu elab!
a see eest on mul ämm kes on 15 aastata minu emmmest noorem-töötab, reisib,elab aktiivset elu justkui.....aga miskipärast tunneb kohustatud olevat end ka minu ja meie pere asjade pärast südant valutama. mina- va tänamatu loomake ei saa sellisest murest muidugi aru ja sellest üksjagu probleeme tekib. ämm arvab et minu vanemad vanad ja seniilsed- küllap ei osanud mind kasvatada aga miskipärast mina oma meest( st. siis ämma poega) vägisis emaga kohtuma vinnama, ise ma küll rõõmuga oma emmele ja issile külla lähen võib olla tõesti minu vanemad maainimestena ei osanud mind teadlikult kasvatada aga nad armastasid MIND- ja ei oodanud et minudt saaks geenius või nobeli kandidaat, samas ämm ei jäta kunagi võimalust kasutamata ,et tema poeg on alati oma elus valesid otsuseid teinud ja seega polegi ta kuskile jõudnud! njah-ju siis 4 lahedat last ja armastav kodu polegi midagi väärt...minu ämma jaoks- kahju muidugi!
kes on 15 aastata minu emmmest noorem-töötab, reisib,elab aktiivset elu justkui.....aga miskipärast tunneb kohustatud olevat end ka minu ja meie pere asjade pärast südant valutama. mina- va tänamatu loomake ei saa sellisest murest muidugi aru ja sellest üksjagu probleeme tekib. ämm arvab et minu vanemad vanad ja seniilsed- küllap ei osanud mind kasvatada