oma lugu kirjutama hakates on raske kuskilt alustada mis asja muidugi veel raskemaks teeb in see ,et pole olnud sellest kunagi kellelegi rääkida,pole lihtsalt tihanud.
elan oma mehega koos juba 13 aastat,meil on kaks last:11a. ja 3a.mehega omavaheline läbisaamine on enam-vähem normaalne,vahest isegi üle keskmise hea,veel kaks päeva tagasi teatas mees mulle,et tal olevat minuga jubedalt vedanud ja,et armastab mind.
aga nagu ikka algavad suhted ämmaga siis kui mehegagi ja mida kõike pole aastate jooksul juhtunud.ise olen nö.maalaps,olen kasvatatud vanematest lugu pidama ja austama,olen küllaltki vaoshoitud ja arg,ise tüli ei alusta ega kellelegi midagi halvasti ütlema ei lähe.samuti põen endale öeldud põhjendamata solvanguid rängalt.
esimesed lahkhelid ämmaga olid siis kui mehega olime tuttavad olnud umbes paar kuud,lapsi siis mõistagi veel polnud.kriitika tuli minu vanemate kohta,küll polnud nad piisavalt jõukad ega korralikud,mehel kästi minu asemel valida minu sõbranna kes pidi sobivam olema.kõik need aastad olen kuulnud ainult kriitikat teemal kuidas me ikka elada ei oska.jah,pange tähele ta ei halvusta mitte ainult mind,oma miniat,vaid ka oma lihast poega.kord kui vanem laps veel oli nii umbes aastane käis ta meid korduvalt meie korterist välja viskamas,mees oli siis kaugel tööl ja ämmal vaba voli mind rünnata.algul nähes tema põhjuseta süüdistamist ja räuskamist sain tõelise shoki.ma polnud siis elusees näinud et keegi võib nii teha.kord käis ta mu töö juures kolleegidele valetamas,et ma ei magavat öösiti kodus ja milline l...s ma ikka olen,kuigi see polnud nii ma ei tea miks ta seda tegi.olen temalt korduvalt seletust nõudnud oma käitumisule aga tema salgab kõik maha,ütleb,et tema pole midagi halba teinud ja ma olen ise loll usun kõiki.oma lastelastest ta ei hooli,väiksemat pole kordagi hoidnud,suuremat vist kaks korda ja siis ka pärast kuulsin kuidas mind taga rääkis,et toon omad lapsed talle kaela.väiksem kartis teda nii.rt hakkas hüsteeriliselt nutma kui vanaema nägi.laps on lihtsalt nii palju pealt näinud kuidas ta emmet ja issit sõimab.ja need pole tavalised tülid,see karjumine on õudne.teemat on ikka alati võtta,küll ei oska elada,küll on ikka teised tublid,rikkad,ilusad......ennast kiidab alati maailma kõige paremaks ja ausamaks inimeseks.kord kui vanem laps tahtis tema poole minna,said nad tee peal kokku ja vanaema oli lapsele öelnud,et ei tule sa kuskile minu poole,sinu issi ja emme on nii ja naasugused.laps tuli muidugi nutuga koju ja rääkis kõigest,ämm aga salgas järjekordselt maha,et tema pole midagi teinud ega öelnud.muidugi ma teadsin,et mu laps ei valetanud sellist asja.praegu on laps 11a.ja sinna ei lähe ta enam ilmselt kunagi.ka äi tunnistas kord,et nende kodeus käib hommikust õhtuni üks meie sajatamine ja tagarääkimine,ta vahest ikka kaitseb meid,ütleb,jäta lapsed rahule.
ja vot selline lugu tuli.ja aru ma ei saa mida ma sellele inimesele halba olen teinud,et sellise põlguse ära olen teeninud.varem ma ikka elasin seda kohutavalt läbi ja püüdsin maksu mis maksab tema soosingut võita.miljon korda olen kõik tema valed ja solvamised andeks andnud ja lootnud e t see kõik lõpeb ükskord.nüüd ma seda enam ei looda.nüüdseks on asi nii kaugel,et ämmast on saanud inimene keda ma üle kõige maailmas vihkan.vihkan selle silmakirjalikkuse ja valu eest mida ta on teinud mulle,minu mehele ja lastele.ja vihkan kogu südamest.õnnetuseks elame väikeses linnas ja vahel näen tema õnnetut kuju,tavaliselt pööran otsa ümber või lähen teisele tänavapoolele,sest sellele inimesele pole mul enam midagi öelda.tean mida räägin sest see inimene rikkus peale mu närvida ka mu HINGE.
Tere, Kati! On kurb lugeda, et olete oma murega olnud 13 aastat ja pole seda kellegagi jagada julgenud. Usun, et ka seda kirja oli teil raske kirjutada, kuid nüüd on see tehtud ja ma loodan, et siit saab alguse muutuste jada, mis toob kaasa kergenduse. Kirjutate, et olete maalaps ja üsna arg. See on enesesisendus, mida saab muuta. Te ei ole enam laps, vaid küps ja täiskasvanud naine ja ema. Teil on täpselt samasugused õigused, kui teie ämmal ja lisaks veel kohustus, tagada oma lastele turvaline lapsepõlv. Kindlasti on teil teadmisi ja oskusi, mis teevad teist väärtusliku inimese, kes väärib lugupidamist ja austust. Te ei pea kõigile meeldima ja teil on õigus elada oma elu nii, nagu õigeks peate. Kirjutate, et võtate hinge, kui halvasti öeldakse. See, mis olnud, seda muuta ei saa, kuid saab muuta tänase päeva suhtumisi ja käitumist. Alustame sellest, et inimesed on nagu loodusnähtused, neid ei saa muuta, kui nad ise ei muutu, kuid me saame ennast nende eest kaitsta. Kui väljas sajab vihma ja te lähete ilma vihmavarjuta välja ning saate märjaks, siis vihma süüdistamine ei aita siin midagi. Tuleb mõelda kuidas ennast selle eest kaitsta. Sama lugu teie ämmaga. Kui lasete tal endale halvasti öelda, ei kaitse ennast ja saate haiget, siis on see teie valik. Keegi ei saa meid solvata, kui me ei solvu. Me saame alati tõlgendada teise inimese käitumist nii, et see meid ei solva. Nt. " Ta on tõesti mõtlematu jutuga inimene ja tal jääb teistest lugupidamise oskusest vajaka." Kindlasti ei saa aga sellist mõistlikku suhtumist oodata lastelt. Nende turvalisuse eest seismine on teie ja abikaasa kohustus. Kirjutate, et teil on abikaaasaga keskmiset parem suhe. See on tore, sest loodetavasti saate siis rahulikult rääkida valusatest teemadest. Üks selliseid on suhted tema emaga, sest mees võib ennast kuidagi süüdi ( võib, aga ei pea) tunda, et tal selline ema on. Arutage läbi, kuidas ämmaga suhelda ja mida teha, kui ta teie koju teie peale karjuma tuleb. Teie kodu on teie kindlus ja sinna lubage ikka ainult neid inimesi, kes käituvad teie jaoks sobivalt. Kui ämm peaks nüüd tulema ja karjuma hakkama, siis võib tema poeg anda ühe mina teate. Kui meest pole kodus, siis tuleb see teade teil anda. Mina teade on selline lause, mis annab teisele teada, kuidas tema käitumine mulle mõjub ja see ei ole süüdistav. Siin üks näide minult ja selle alusel saate juba varakult koos välja mõelda oma mina sõnumi ämmale. Pojalt siis selline:" Ema , kui sa karjud minu ja minu pere peale, siis ma ärritun, sest see rikub meie kodurahu ja tekitab halbu tundeid." Seejärel paluge ema/ämm istuma ja püüdke asjad selgeks rääkida. Kui see sõnum ei mõju, siis püüdke teda kõigepealt kuulata ( lugege samast alafoorumist teemal"ämmast". Seal on erinevaid mõtteid ja ka nõuandeid.) ja kui miski ei aita, siis tuleb teatada, et te ei soovi teda endale külla, kui ta karjub ja ei arvesta teie soovidega. Kindlasti andke teada, et ta on oodatud, kui käitub rahulikult ja sõbralikult. Tean, et on raske ennast ja oma suhtumisi muuta, ometi on see ainuke võimalus sellise suhte puhul. Abi võite saada järgmistest raamatutest: Stephen R. Covey "Väga efektiivse inimese 7 harjumust" - kuidas tunda ennast hästi selles maailmas ja vältida ohvri tunnet; ja Thomas Gordon"Tark lapsevanem" - kuidas suhelda efektiivselt ( seal on ka mina sõnumitest ja kuulamisest juttu). Soovin teile julgust muutuda ja kujundada oma elu soovidele vastavaks, sõltumata sellest, et teil on selline ämm. Ma usun, see on täiesti võimalik.
tere,tänan vastuse eest.
kahjuks pean selle pika soovituse peale vastama vaid seda,et see on juba proovitud ja ei toimi.olen korduvalt püüdnud asju lahendada rahulikult ja "mina"teate kaudu,oleks see jumeie kõigi huvides.just peaaegu nii see oligi,et ütlesin oma ämmale:kui sa tuled meie poole ja hakkad karjuma,tunneme me ennast väga halvasti ja see rikub meie tujud ja kodurahu.selle peale tuli uus süüdistus,et mis siis tema peab veel läbi elama kõik ja ise oleme ikka sellised,et ei oska nii elada nagu talle meeldiks.
aga tänud sellegipoolest,tahtsin vaid kinnitust sellele mida juba proovitud ja üritatud parandada aga tulutult.
uskuge,see et ma temaga enam üldse suhelda ei taha tundub viimase võimalusena oma elu elada.ja nii ma tunnen ka et mul ei lasu seda kohutavat koormat temaga iga hinna eest lävida.
kõike kaunit teile.
ja targasti teed! inimene peab ennast hoidma ebameeldivate, õelate,alatute, valelike jne ebameeldivate inimeste eest! olgu need siis kas või laste vanavanemad.oled ise õnnelikum, on lapsed õnnelikumad ja ka mees on lõpuks õnnelikum!
nii et kõik olete võitjad- ja tegelikult võidab ka ämm kuigi sellised vist alati leiavad kedagi/midagi mille pihta sappi visata
täiesti sama meelt-ebameldivate inimestega suhtlemist tuleb ka minu meelest vältida nii palju kui võimalik! ise samamoodi üritan talitada, kuigi seda kirja lugedes tundub minu ämm süütu lambukesena
Kati!
Üksinda on ämmal igav karjuda. Ta soovib su reageeringut ja seega ära reageeri tema sõnelusele. Kui ta nüüd järgmine kord tuleb siis hakka midagi tegema - pesed nõusid või teed aias midagi ja ära vasta ühelegi küsimusele. Ja kui ämmal jaks otsas siis naerata malbelt ja küsi:" Kas sa lõpetasid? Tahaks nüüd oma toimetusi edasi teha" Ja jätka samas vaimus. Enda ämma peal proovitud, aega kulus 1,5 kuud ja nüüd on rahu majas.
Tänu kirjutajale, kes võttis piinava teema üles. Olen samuti \"klass\" madalam oma mehe perest. Samuti pole enda tegelikke tundeid kunagi kellegagi jaganud, kuigi olen juba keskeas inimene. Tean, et ma pole veatu, sellepärast pole minu moodi võtta üles teemasid, kui kellegi käitumine teeb liiga. Selline on minu kasvatus. Pean oma mehest ja ta vanematest lugu, kuid suhted on teravad ja kurvaks teeb see, et mees on vanemate hirmu all. Kui tutvusime, siis mulle näis, et ta otsib minu tuge, et vanematest pisutki eemalduda, sest nad sekkuvad liiga palju tema ellu. Võibolla ei suutnud ma aidata teda selles ja tulemus on selline, et mehe vanemad on ta minu suhtes vihale pööranud, aga lahku ei taha ka minna. Vahepeal oli selline etapp, kus ämm lootis meid lahku ajada, kuid see ei õnnestunud. Seejärel hakkas veelgi enam igasuguseid asju ette võtma, et saaks ainult koos pojaga olla, põhiline on muidugi toitude toomine ja oma poja kodus peremehetsemine. Mees on vihane ja norib mu kallal arutute pisiasjadega, aga ta näib mulle hirmul ja mures. Proovisin kõigele vaatamata olla rahulik, kuulata ära ja mõista...küsisin ka ta tervise kohta. Nagu keegi tabavalt ütles on ka minu ämma jutt oma tõe kuulutamine ja dialoogiks ta pole võimeline. Ja ämm saab ka vaikimisest aru, et tema käitumine tekitab ikkagi negatiivseid emotsioone. Nüüd, kui taipasin, et mees ei julge midagi ette võtta, näiteks oma vanematega suhtlemisest vähendada või sellest loobuda, siis näib raske pikki aastaid sellist elu taluda. Ja aeg muudab mu mehe oma ema sarnaseks, kes hakkab ka oma lapsi terroriseerima. Mul pole mõtteski ohvrit mängida, võiksin iga kell selja sirgu ajada ja ütelda, et ma vähemalt proovisin. Samas on kurb, kui su lähedasteks osutuvad inimesed, kes käituvad nagu loodusnähtused, kelle tujude eest tuleks end kaitsta või veelgi vähem on lootust hakata neid muutma. Ega ilmaaasjata öelda, et vananedes lähevad mehed kurjaks ja oma vanemate moodi. Ühes kommentaaris mainiti, et ämma ja minia suhe võiks olla nagu kahe naise lugupidav suhe, saan oma emaga väga hästi läbi, ja ka õdedega, lootsin saada ka mehe perega. Kas ämmas on löönud välja mingi looduslik armukadedus ja pojaarmastus, millest palju räägitakse, või neis mõlemas? Seda on nii raske mõista, veel vähem sellel teemal niiöelda maha istuda ja rääkima hakata. See asi lihtsalt istub sees ja pulbitseb, kuni võtab mingi ootamatu vormi, lihtsalt ühel hetkel tahaks eemale kõigest ka armastataud mehest ja lastest. Mattuda töösse või sõpradega lobiseda maast ja ilmast. Aga see ei muudaks midagi, äkki on aastad läinud ja sama muster kandub edasi lastele. Mida te soovitaksite, kas on mõtet nõuda, et vanad püsiksid oma elu juures, et saaksime hakata ükskord elama oma elu või nad solvuvad ja keeravad kõik meie vastu? Vaatamata sellele, et mehe pere on kõrgemal ühiskondlikul positsioonil, kui see, kust mina tulen, tajun vahel, et ämm ja mu mees tunnevad ennast millegipärast rumalatena, ebakindlatena, võibolla sellepärast ründavadki? Ma ei suuda välja nuputada, kust nende viha tuleb, nad on elus hakkama saanud, aga ometi tülinorijad, tagarääkijad, kellel pole üldse sõpru. Kirjutan seda raske südamega, see on nagu perekonna saladus, ma pole kellelegi oma lähedastest varem halba rääkinud, ma ei kurda emale, õdedele. Nõu on otsas, millise tehnikaga tuleks läheneda tujukale, jonnivale ja ärplevale ämmale, kui seni olen vaid ära kuulanud, mis tal öelda on? Kuidas saaks rahu majja ja oma mehe tagasi?
Alustaksin sellest: “Nõu on otsas, millise tehnikaga tuleks läheneda tujukale, jonnivale ja ärplevale ämmale…” Mängides sõnadega, soovitan alustada taganemist jonnivast ja ärplevast ämmast. Me ei saa muuta teisi inimesi, saame muuta oma suhtumist neisse ja olukorda.
Ka pole Teie ülesanne “välja nuputada, kust nende viha tuleb”. Mis ka poleks ämma/äia viha põhjuseks, ei vabane nad sellest enne, kui ise seda soovivad.
Teile on oluline, et lapsed oleksid kaitstud vanaema vihapursete eest. See, et mees ei julge midagi ette võtta, on kahetsusväärne, kuid selline on tema valik hetkel. Seega lasub vastutus laste turvalise elu eest hetkel enam Teil. On vähe abi seisukohast, mida loen kirjast “pole minu moodi võtta üles teemasid, kui kellegi käitumine teeb liiga”. Kui lasete teha liiga endale, vaikite ja lihtsalt kogute meelepaha, on Teil võimatu olla hea ema, abikaasa, töökaaslane jne. Kui me ei seisa oma vajaduste eest, ei pidurda inimesi, kes meid ründavad ning halvustavad, kaotame ennast, eelkõige lugupidamise enda suhtes. Rääkimata juba sellest, et näitame halba eeskuju lastele. Lapsed usaldavad oma vanemaid väga ja usuvad, et ema/isa toimivad õigesti, seega võivad nad arvata, et just nii peabki toimima elus, vaikides laskma end alandada.
Teie võimus pole otsustada abikaasa eest, kui palju ta tahab suhelda vanematega, kuid Teil on vaieldamatu õigus kaitsta oma kodu ämma peremehitsemise ja monoloogide eest. Ma ei kutsu Teid ülesse sõjale ämma vastu, kuid end kehtestama peate õppima.
Õpinguid võiks alustada sellest, et matta maha arusaam enda mingisse “alamklassi” kuulumise kohta. Ükski inimene pole täiuslik ja selles ongi elu võlu, meie erinevustes. Pidage meeles ja tunnustage end selle eest, et olete käitunud 100x väärikamalt oma “kõrgklassi” ämmast.
Järgmine õppetükk kannab pealkirja “Minu kodu on minu (ja minu laste) kindlus”. Uskuge, Teil on õigus otsustada soovitud ja soovimatute külaliste üle. Kui ämm saabub järjekordse visiidiga, olge valmis väljendama oma suhtumist toimuvasse. Aga ikka väärikalt ja targalt. Kedagi süüdistamata, ust näitamata, kuid endale kindlaks jäädes.
Enesekehtestamine eeldab teise inimese käitumise hinnanguvaba kirjeldust, endale tekitatud kahju väljendamist ning oma tunnete lisamist. Hinnanguvaba on kirjeldus konkreetsest teost, millest oleks võimalik teha foto või sõnadest, mida saaks salvestada diktofonile.
Nt: “ Kui kuulen Teid valjul ütlemas, et olen halb perenaine, tunnen viha/kurbust vms. ning mul läheb palju aega hingelise tasakaalu taastamiseks. Ma ei soovi selliseid repliike kuulda.”
Vaevalt, et enesekehtestamine õnnestub esimesel korral ja ämm oma käitumist kohe muudab. Ikka tuleb end korrata ja olla järjekindel. Keegi ei või Teid teie kodus solvata, alandada, halvustada!
Omaette küsimus on rääkimine sellel teemal abikaasaga. Ründamata teda ning halvustamata tema ema, võiks kokku leppima, et ta suhtleb emaga rohkem vanemate kodus, sest nemad vajavad tema abi, seal on seda vaja.
Nüüd, mis puudutab kirjarida “See asi lihtsalt istub sees ja pulbitseb, kuni võtab mingi ootamatu vormi, lihtsalt ühel hetkel tahaks eemale kõigest ka armastataud mehest ja lastest”. See on igati mõistetav, et inimene tahab end säästa ebameeldivustest. Rahulolematus olukorraga ja enda tegevusetusega võib tõesti ühel hetkel väga ootamatu vormi võtta. Parem oleks mitte kibedust endasse koguda, vaid asuda tegutsema enda heaolu nimel. Selles pole kübetki egoismi, enda eest hoolitsemine on eelduseks võimele hoolitseda laste eest, viimane on aga iga vanema kohustus ja soov.
kuigi sellised vist alati leiavad kedagi/midagi mille pihta sappi visata
