Ma põlen vihast. Oleme kallimaga koos 1,5 aastat. Kuna teeme oma korteris remonti, oleme juulikuust alates igal ohtul soitnud tema vanemate juurde, et seal oobida. Vahemaa on 50km ja pohimotteliselt kulub pidevatele edfasi-tagasi soitudele sama hind, mis kulunuks uurikorterile. Kuna elame tudengilinnas, poleks probleeme ka uurikorteri hankimisega suvekuudeks.
Alguses oli koik tore, tema vanemad on toredad. aga olen joudnud järeldusele, et ukskoik, kui toredad on mehe vanemad, ma EI TAHA elada nendega ühe katuse all. Olen väga rahu ja vaikust ja oma ruumi armastav inimene.
Nüüd on tagajärjed käes. Tülitseme kallimaga palju rohkem kui varem. Nii et oleme üürikorteri arvelt ehk veidi kokku hoidnud aga maksn7ud selle eest oma suhte halvenemisega.
Ma ei suuda enam taluda, kuidas tema ema teda imetleb. Pojakene, pojakene, pojakene ees ja taga. Mees on ule kolmekumne, aga kui laheb tiiki ujuma, siis ema jookseb koogist valja, et pojakene, vaata et sa ara ei upu. APPI. Kui uksest sisse astume, tervitatakse poega palju ulevoolavamalt kui mind. Kui millegi kohta arvamust kusitakse, siis ikka poja kaest. Kui miskit tahtsat raakida on uhises soogilauas, vaadataks emuidugi oma pojale silma. Sellised pisiasjad, mida ma alguses lihtsalt endamisi huumoriga votsin, ajavad mind nuud lihtsalt vihaseks. Ma tahan ka tähelepanu. Muidugi ollakse ka minuga kenad, aga poeg on A ja O.
Ja seda juttu, kui palju nemad seal maal tood teevad, ei joua ara kuulata. Kurat (vabandust, ma olen toesti vaga kuri tana), selleks et sellist elamist pidada nagu neil, peab eelkoige raha olema. Aga koik inimesed teevad tood ju. Kaidi linnas ja pärast rääghioti maal, et Tartus inimestel aedades muru niitmata, et neil maal kulub muruniitmisele terve päev, aga ikka hoiavad korras, et nii töökad. Nad on pensionärid, aega ka on, tervis enamvähem korras. Siin Tartus voib monel perel, kel muru niitmata, olla lihtsalt väikesed lapsed ja palju tegu, tool kiire, mida iganes. See ei tähenda, et iniemsed, kel muru niitmata, tööd ei tee. Oehhhhhhh
Ja siis muidugi, see minu õpetamine. Seda sööki tehakse nii, tolmulappi kasutatakse nii, appi.
Ja kui on mingit ideed vaja ning tema poeg ja mina erinevad asjad välja pakume, siis muidugi on poja idee alati parem, kuigi ringiga voidaks elopuks jouda ikka minu idee rakendamiseni.
Pinged minus aina kasvavad ja ma ei suuda seda asja enam huumoriga votta. Iga sellise pisikese jamaga lisandub minu vihakarikasse uks tilk ning ohtul kui lopuks omaette jaame, siis purskan selle koik oma kallile valja.
Olen eelnevalt mitu korda oelnud, et su vanemad on toredad, ma pean neist lugu, aga ma ei taha nendega koos elada. tema vastu, et situatsioon on ajutine ja kannata ja mis ta teha saab. no saaks kull teha, kui on raha nii pikka maad iga paev soita, voinuks votta ka uurikorteri. Aga mis siin enam, me suhe on niikuinii halvemaks lainud, neid tulisid enam olematuks ei tee. Kullap tunnetavad ta vanemadki meie vahel pinget.
Ah, voibolla olengi loodud uksi elama. Ma ei talu enda umber suure seltskonna targutamist. Eks koik juhtub milleksi.
Nüüd on juba parem. Kallim tuli minu töö juurde kohvi ja kakaoga. Ütlesin siis talle, et kullake, minu meelest on su vanemad toredad ja mul pole kellegi vastu mitte midagi, aga ma ei suuda nendega koos elada. Et kui ma algul võtsin huumoriga ja mõistvalt sinu ema ahviarmastust sinu vastu, siis nuud hakkab see mulle vastu. Tahan ise ka tähelepanu. Lisaks tean ma ise väga hästi või vähemalt on mul oma efektiivne viis tolmulapi kasutamiseks ja mul pole tarvis, et su ema mind selles asjas valgustaks nagu näeksin lappi esimest korda. nii et, nädalavahetustel külastaksin neid meelesli, siis tunnen isegi nende nägemisest rõõmu ega jõua vihastada, kuid poolteist kuud ühe katuse all on liig.
Ja kallim ütles selle peale, et tal on endalgi juba villand ema targutamisest ja et ta ise elaks samuti parema meelega oma katuse all. Niisiis isegi naersime koos ja ta tunnistas, et vanemate või ükskõik kelle teisega ühe katuse all elamine pole kõüige meeldivam.
Mul on hea meel, et me temaga neis asjus teineteisemõistmisele jõudsime, hurraaaa! See aitab mul vastu pidada aja, mis veel maal veeta tuleb. Maal on muidugi kaunis loodus ja linnulaul, püüan siis sellele keskenduda. Aitäh, et aitasite mul oma vihaga hakkama saada, et sain siia kirjutada.
Nüüd jälle hakkan mõtlema, et võib-olla oleks pidanud end kokku võtma ja üldse mitte kallimaga sel teemal rääkima. Mis ta ikka teha saab, nüüd pole oma koju kolimiseni ka enam palju aega jäänud... Tegu ju ikkagi tema pere, tema emaga... Aga ma ju püüdsin ka end kokku võtta, lihtsalt kõik see KEES minus. Praegu, peale vestlust on vähemalt mul palju parem olla ning mulle jäi mulje, et tema sai ka ilusti kõigest aru... Aga äkki hakkab tagantjärgi mõtlema, et kuida sma ikka julgesin...
Samas, on ju tore ikka, kui üksteisega saab kõigest rääkida. Ma ju rõhutasin talle ka et pean ta vanematest lugu ning nad on väga toredad ja ma tean, et nad hoolivad minust ka. Et lihtsalt ma is eolen sellien tüüp, kes vajab omaette olemist...
Tänan, et jagasite oma muret. On hea meel lugeda, et foorumis kirjutamine aitas ka pingeid vähendada. Teie mõtted ja tunded ning väljenduslaad on siirad ja loomulikud. Küllap tänu sellele, et Te ei püüdnud neid alla suruda, vaid jagasite neid kirjas ning väljendasite oma sees toimuvat elukaaslasele. Nüüd juba proovite olukorda teistmoodi näha või muuta seda, mida saate. Küllap see jääb nii, et emad (vanemad) näevad oma lapsi sageli teistmoodi kui teised, vahel ka sellisena nagu näha tahavad ja kujutlevad. Vahel on kergendav mõelda, et selleks, et teisi mõista ei pea me ilmtingimata nõustuma ja sama moodi arvama. Nagu ma aru saan, siis oletegi mehe ema mõistnud ja proovinud seejuures jääda iseendaks, tunnetada oma vajadusi. See, kui olete jõudnud ära tundmiseni, et Te ei soovi elada teise perega koos ja vajate omaette olemist, siis tuleb seda endale võimaldada. See ei tähenda ju suhete ära rikkumist ei mehe ega tema vanematega. Nagu ise kogesite, siis pigem vastupidi. Kui olite häiritud, siis suhted pingestusid elukaaslasega ja küllap ka tema emaga. Ilmselt on see ka kergendus, et on vaid aja küsimus, et saada olukorrale soovitud lahendus ja nautida omaette olemist.
Kui nüüd veel teeb muret, nagu väidate, et esialgu hakkas kergem ja hiljem võtsid ma ka kahtlused, et kuidas ikka julgesite ja muretsete, kuidas see võis mõjuda, siis sobival hetkel võite ka selle üle arutleda. Nt seda, et tunnete muret, et oma ülekeevaid negatiivseid emotsioone väljendasite ja seda, et Teil ka hea meel, et saite seda jagada ja tunnete kergendust, et Teid mõisteti ning rõõmustate selle üle, et olete antud küsimuses ühel meelel jne. Näib, et see probleem on ka Teid üksteisele ehk lähendanud ja avanud uusi külgi.
Soovin teile rõõmu teineteisest, samuti jätkuvat soovi mõista ja hoida häid suhteid vanematega. Soovivad nad ju ka ikka parimat ja omal viisil.
Aitäh vastuse eest! Ikka on toeks, kui keegi erapooletult oma arvamust avaldab. Ja koige tahtsam ja mida ma ise ka usun, et vanemad tahavad ikka head, seda et meie elu sujuks ja et me onnelikud oleks. Aga see, et me koik oleme erinevad inimesed, teeb asja natukene keeruliseks vahepeal
Tegelikult hakkab endast marku andma veel uks probleem, nimelt ikkagi asjade lahti- ja selgeksrääkimine elukaaslasega. Kohati see onnestub, aga tihti ka mitte. Olen seda tuupi, kes tahaks aina arutada ja analüüsida, et miks miski on nii nagu on ja lihtsalt oma tundeid ja motteid jagada. Eriti muidugi probleemide-murede puhul. Millegipärast kipuvad sellised heatahtlikust soovist alanud vestlused meil koledaks tuliks minema.
Minu (oma arust uldse mitte suudistava) sissejuhatuse peale hakkab elukaaslane end tavaliselt oigustama. Mul on kombeks küsida miks-küsimusi, et nende abil asja tuumani jouda. Tavaliselt ei saa temalt otsest vastust kusimusele. Näiteks: "Miks sa ei istunud peol minu korvale?" Vastus: "Sest tool lihtsalt asus kaugemal" No see ei saa ju olla pohjus?! Ma ootaks pigem seda, et "Soovisin teiste inimestega suhelda vms" Siis mina puurin edasi, tema utlkeb, jata irisemine.
Me raagime vaga palju teineteisest mooda ja ei saa uksteisest aru (ehk siis tema ei saa minust) aru.
Ja siis lopebki koik tema poolt enese oigustamisega olematute suudistuste ees ja minu poolt masendustundega et ma lihtsalt ei joua temani...
Tihti kipub ta ka probleemile kohe lahendust otsima, selle asemel, et mind lihtsalt ara kuulata nagu sobranna teeks. Teinekord polegi asjadel lahendust voi polegi seda vaja. Tahaks lihtsalt niisama raakida ja lahedust tunda... Aga selle lahenduse otsimise kohta kirjutavad need "saladused meeste kohta, mida iga naine peaks teadma" raamatud, et mehed ongi sellised, tahavad kohe praktiliselt midagi ara teha mitte niisama heietada...
Kui see nii ongi, miks pean mina moistma teda ja tema olemust... Miks ei voiks tema moista mind ja mulle vastu tulla, et ma saaks temaga teinekord jagada asju nii nagu sobrannadega.
Voibolla peaks minema paarinoustaja juurde, enne kui aina uued tulid tulevad selle totra teineteise mittemoistmise parast. Toesti, teinekord tundub, et me lihtsalt raagime taiesti erinevaid keeli, tema hiina ja mina portugali keelt, sest küsimusi ja vastuseid ei anna mitte kuidagi omavahel kokku sobitada...Ta oleks pohimotteliselt nous minema suhtenoustaja juurde, aga utles, et sellest pole niikuinii kasu, et kull me omavahel ise asjad korda saame. seda me nendime peale iga tuli, et edaspidi oleme moistvamad, aga jalle kerkib ules seesama probleem. Mina raagin aiast, tema aiaaugust.
Miks-küsimused on ühed trotsi tekkimise põhjused.
Need kõlavad sageli norimise, ülekuulamise ja umbusaldusena. Sageli ei oska inimesed öelda, mis põhjustas ühe või teise käitumise. Keerulisemaks teeb loo veel see, kui juurde panna võimendavaid sõnu/väljendeid: miks sa ALATI, miks sa MITTE KUNAGI jne. Kusjuures sageli saab küsija isegi aru, et tegelikult ei esine need probleemid nii äärmuslikult.
Aeg-ajalt käitume hetke ajel - mingit tagamõtet polegi. Samuti tuleb vahel häälele äkilisem toon, mis ei pruugi midagi tähendada.
Paljudele haigustele ei saa diagnoosi panna ühe või kahe sümptomi järgi. Peavalu võib tähendada nii unevajadust kui ajuvähki.
Samuti ei julgeks ma ühe käitumisviisi või välja öeldud sõnade (veel vähem hetkeks ägesutunud hääletooni) pärast suuremaid probleeme diagnoosida. Kui aga neid sümptome on juba rohkem, prooviksin anda märku oma tähelepanekutest. Siin on aga vahe, kas ründavalt "MIKS sa viimasel ajal (samuti ebamäärane - viimane nädal/kuu/aasta??) nii pahane oled, KAS ma olen midagi valesti teinud" - vastus "ja, sa oled selle ja selle valesti teinud ja seepärast olengi pahane" oleks võib-olla aus, kuid kas küsija seda ootab. Vastus "ei, SINA ei ole midagi valesti teinud" kutsub sageli esile reaktsiooni "aga miks sa siis oma pahameelt minuga olles välja näitad". Ongi negatiivsed emotsioonid mõlema poolt üles äratatud.
Teine variant oleks lihtsalt väljendada oma muret "olen tähele pannud, et sa oled pärast (mingi aeg, mil esimesed märgid ilmusid) enda sünnipäevapidu tujust ära" või oma tundeid väljendades "märkasin, et sa suhtlesid tänasel üritusel palju teistega ja tundsin end kõrvalejäetuna".
Suhtlemine ei pea olema küsimused ja vastused. Ma soovitaks uurida raamatust nimega "Tark lapsevanem" (Th.Gordon) peatükki, mis räägib suhtlemistõketest. Nendest loobumine võib sageli anda üllatavaid tulemusi.
See aitab mul vastu pidada aja, mis veel maal veeta tuleb. Maal on muidugi kaunis loodus ja linnulaul, püüan siis sellele keskenduda. Aitäh, et aitasite mul oma vihaga hakkama saada, et sain siia kirjutada.
