Tere!
Mul on 15-aastane tütar. Tunnen, et oleme viimasel ajal muutunud täiesti võhivõõraks. Elame kahekesi ja no üldse ei tule tal enam sõnad suust. Käib nagu vari, vastuseks saan ainult EI...JA...MA EI TEA... Ma ei oska kuskilt kinni ka hakata, kuna ma ei taha urgitseda, tahan lihtsalt olla osake tema elust... Teismeline, küll aga ma muretsen ju tema pärast.
Väikelastel on loomulik vajadus ennast avada ja rääkida. Teismeeas tekib noortel palju kahtlusi, et kas usaldada täiskasvanuid, kas täiskasvanu mõistab mind, kas ma saan heakskiidu või kriitika osaliseks. Suureneb vajadus olla mina ise ja sellega kaasneb endassesulgumine. Eriti kui on kogemus, et täiskasvanud kipuvad õpetama, näägutama ja kritiseerima, siis milleks endast rääkida ja negatiivseid emotsioone otsida!
Lisaks Stina poolt pakutud näpunäidetele ennast avada soovitan tunda huvi muusika vastu mida teismeline kuulab, riiete vastu, mis talle meeldivad jne. Huvi peab olema siiras. Ei ole mõtet teha nägu, et mind huvitab, kuigi samal ajal on suur soov kritiseerida oma lapse maitset ja valikuid. Siiras noore inimese aktsepteerimine, tema võtmine sellisena nagu ta on viib paremate suheteni.
Mis kindlasti teismelisele ei meeldi ja seega ka ei mõju on täiskasvanu jutt sellest, kuidas teineteisest nii kaugeks on jäädud ja kuidas laps midagi ei räägi jne. ?Mitte midagi Sa mulle ei räägi, mind nagu ei olekski Sinu jaoks olemas! Ma ei mõista - ma tahan Sind nii väga mõista, aga Sinule on kõik ükstapuha. Niipalju Sa siis oma emast hoolidki!". Lapse palumine ja mangumine, et ta ennast avaks, ei toimi kohe kuidagi. Pigem mitte muretseda ja alustada rahulikult enese avamisest ja huvi ülesnäitamisest. Ja eneseavaamine ärgu olgu enesehaletsus või jutt eluraskustest. Alustuseks võiks rääkida neist huvitavatest asjadest, mida enda ümber märkate, mida kuulnud olete ja mis meeldib. Enda rahulik suhtumine ennekõike
