Tere!
Olen mures oma 5 aastase poisi käitumise pärast, või õigemini omaenda käitumise pärast teatud olukordades...Tunnen, et ei saa enam hakkama oma väikese väänikuga. Asi nimelt selles, et 9 kuud tagasi läksime lapse isaga lahku. Kooselu oli juba muutunud väljakannatamatuks (pidevald tülid, karjumised, üksteisest eemal hoidmine jms) seega parim lahendus kõigile osapooltele (ka lapsele)tundus olevat lahkuminek.
Elan lapsega 1-toalises üürikorteris. Algus oli raske. Poiss elas enda viha lasteaias teiste peal välja - loopis asju, röökis põhjendamatult, tegi haiget...Olin ausalt öeldes kergelt shokis seda kuuldes, sest kodus tundus kõik laabuvat..Vähemalt ei olnud küll selliseid probleeme. See käitumine aga kadus paari nädala pärast.
Ma tunnistan, et olen ise närviline kuigi püüan jääda rahulikuks, kui lapsel on vahel paha tuju, lööb mind või karjub. Kahjuks alati see ei õnnestu ja ma olen teda pepu pihta löönud. Ja hetk hiljem juba taipan, et see on karuteene mulle endale...Tavaliselt lasen tal lõpuni jonnida, ei tee välja sellest ja räägin siis kui ta on maha rahunenud...Ometi aga muutub see iga päevaga järjest raskemaks, sest tundub, et ta on mulle "pähe istunud". Seda väidavad ka mu tuttavad, kes meid kõrvalt näevad. Laps kamandab mind vinguval/kurjal toonil tegema asju, millega ta ise ka tegelikult hakkama saaks. Tihti ei lase ta mul kellegi teisega rääkida, on väga armukade kuigi ma alati püüan teda enne ära kuulata kui ta tahab midagi öelda...Ma ei ole talle kõike lubanud, mida ta tahab. Ometigi ma tunnen ise ka, et ma pidevalt teen kõike valesti ja ta nagu kasutabki seda ära....Õhtuti, kui ta magab, tuleb nutt peale, mõeldes, et ma ei saa üksi hakkama...Minu ellu on tekkinud mees, keda ma väga armastan ja need tunded on vastastikused. Me kohtume küll vaid nädalavahetustel ja tavaliselt on laps ka alati meiega. Siis aga võimendub lapse halb käitumine veelgi. Ma tean, et ta vajab tähelepanu aga mulle tundub juba, et ma võin kaotada niiviisi inimese, keda armastan...See kõlab egoistlikult aga....olen väsinud ja tahaksin väga abi....kuidas oleks mu väikesel torisejal kõige parem kasvada aga et ka ta emme oleks rahulik ja saaks olla koos inimesega, keda armastab....Sai küll väga pikk jutt aga kui keegi jõudis lõpuni lugeda siis ehk jagate minuga oma mõtteid...Päikest!
Inimese üks põhivajadusi on turvalisuse vajadus. Lapse turvalisus saab alati kannatada, kui vanemad lahutavad. Isegi kõige eetilisema lahutuse korral, sest tegelikult laps kaotab ühe vanema. See jutt, et ta(teine vanem) on nüüd lihtsalt eemal, ei rahulda last. Turvatunde vähenemisega tõuseb ärevus ja see väljendub käitumises. Laps muutub agressiivseks, jonnakaks või hoopis arglikuks sabassörkijaks. Vanem peaks nüüd senisest rohkem lapsega olema ja tema turvatunnet taastama. Sageli on vanem ka ise häiritud ja segaduses ning tal ei ole lapse jaoks aega või jõudu. See süvendab lapse häiritust veelgi. Ka teie kirjutate, et olete närviline ja kardate, et ei saa üksinda hakkama. Kõik need tunded ja ebakindlus avalduvad teie käitumises ja suhtlemises lapsega. Võtke nüüd aega lapse jaoks ja olge temaga koos. Alustuseks püüame selgeks teha, kellel millal probleem on. Kui laps nutab või on muidu õnnetu olemisega, on vihane või solvunud, siis on probleem lapsel. Sel juhul kuulake teda ja peegeldage talle tema tundeid. Nt nii, Sa oled tõesti kurb, sest ..( siia käitumise kirjeldus, mida teeb) ei taha vaadata isegi oma lemmikfilmi. Selline vestlus annab lapsele võimaluse oma tundeid avaldada ja näitab, et mõistate teda. Kui laps käitub nii, et tema käitumine ei ole teie jaoks sallitav ( nimetab teid inetute nimedega, karjub valju hääleda, lõhub asju jne) ja tegevusel on teile käegakatsutav mõju, siis on probleem teil. Sel juhul andke lapsele üks mina teade, kus näitate, kuidas tema käitumine teile mõjub. Nt. ma olen vihane, kui sa supi lauale valad, sest toit läheb raisku ja ma pean hakkama lauda koristama ning ei saa rahulikult oma toitu nautida. Selle mina teate puhul on oluline olla rahulik ja öelda seda kindla ja vaikse häälega. Kui tunnete, et olete ise ärritunud, siis on mõistlik seda lapsele öelda. Nt nii. ma olen väsinud ja seetõttu lähen kergesti tigedaks. Palun lase mul 10 ( või 15 v 20) minutit puhata ja siis kui kell heliseb ( pange mobiil või äratuskell vastava aja pärast helisema), siis olen sinu päralt. Sel juhul tuleb tõesti lubatud ajal ennast lapsele pühendada. Nüüd natuke ka teie uuest meessõbrast. Lapse jaoks on see onu siiski hirmutav rivaal. Laps võib karta (Ise seda teadvustamata), et kaotab ka teid, st , et tal pole enam kumbagi vanemat. Seega tuleks teil last julgustada ja näidata, et tal saab nüüd olema hoopis kaks isa ja et ta võib mõlemaga suhelda. Laps vajab sellist kinnitust rohkem kui kord või kaks. Võib olla tuleb seda korduvalt kinnitada nii sõna kui teoga. Alustuseks võtke aeg maha ja mõelge, mida meeldiks teie pojale teha koos teiega. Siis minge poja juurde ja öelge talle, et tahaksite koos temaga midagi toredat teha. Küsige temalt, mida ta teha tahaks. Kui poeg pakub oma idee ja see on teostatav, siis tehke seda. Kui pojal ideid pole, siis pakkuge oma variant ja küsige, kas see meeldiks talle. Kui poeg lükkab teie lähenemiskatsed tagasi, siis ärge solvuge ega tehke etteheiteid. laps võib olla nii vihane ja häiritud, et ei suuda kohe koostöövalmis olla. Mõne aja pärast on ta kohal ja pakub mingi idee välja. Olge siis valmis sellega kaasa minema. Nii saate endale varsti tagasi oma mõistva ja mõnusa poja. Tarkust ja südameheadust poja usalduse taastamisel.
Kuulamisoskuse ja minateadete kohta võib lugeda Gordoni raamatust"Tark lapsevanem":
