Tuba pole meil kodus eriti soe, kuid laps ajab potil käies tihti püksid maha ja keeldub neid tagasi panemast. Jookseb palja pepuga ringi, omal on bronhiidilaadne köha. Kardan, et ta jääb päris haigeks... Olen oma kartusi ka talle väljendanud, kuid miski ei aita. Need minateated on talle nagu hane selga vesi. Viga pole riietes, ta käitub samamoodi - ükskõik, mis püksid tal jalas on. Riidlemine ka ei aita. Seda juhtub päevas mitu korda. Kui lõpuks suure sõjaga või muul viisil oleme püksid jalga saanud, siis varsti on need jälle jalast läinud...
Nõustun Siina ja Külalisega Vahel on vaja tegutseda ja mitte pikalt seletada. Eriti siis, kui olukord lapsele ohtlikuks või kahjulikuks muutub. Naljaks keeramise ja tähelepanu kõrvalejuhtimise nipp toimib väga hästi. Samuti võib proovida olukorda mänguks muuta. Näiteks panna endale ka samal ajal pükse jalga ja proovida, et kes siis saab kiiremini hakkama. Lapsevanema heatujulisus nakatab last ja jonniolukord murdub. Iseküsimus, kuidas alati jaksata enda head tuju hoida? Ehk siis jõuame kõige aluseni - iseendani. Kui minuga on kõik korras, siis saan aidata ka teisi ja olla neile toeks. Olles ise puhanud ja rahulolev suudan jääda kannatlikuks, tulevad mõtted, kuidas olukorda lahendada ja "nakatan" oma hea tujuga ehk ka teisi. Olen märganud, et minu enda halb tuju ja närvilisus on samuti "nakkav". Seega ei maksa imestada, kui ma kurjustama hakates lapse veel enam trotsi ja jonni täis ajan.
