Viimased pool aastat on mu 11 a. tütrega pidevad puhtuse ja korralageduse probleemid. Olen püüdnud nii hea kui ka kurjaga, midagi ei aita. Pesta ei taha (kusjuures laps higistab palju), riided käivad hunnikusse, aluspesu vedeleb küll diivani vahel või aknalaual, trenni vahetusriideid ega käterätti kaasa ei võeta. Muidu on õppimises ja huvialades väga tubli. Olen rääkinud temaga ilusasti, selgitanud enese eest hoolitsemise vajadust, olen ähvardanud tema lemmik trenni lõpetada - midagi ei aita. Varem olid asjad isegi väga hästi korras ja vannituba tema lemmik koht. Tihti saadan teda hommikuti uuesti pesema, sest kui istub hommikust sööma on tunda ebameeldivaid lõhnu. Kui küsin, et kas pesemas käisid on vastus alati jaatav, kuid kontrollkäigul vannituppa selgub, et nii kraanikauss kui ka hambahari on kuivad. Muidu meil omavahel probleeme pole, õpib hästi, elan kaasa tema huvitegevusele, aga see korralagedus ja mustus viimasel ajal muutub järjest väljakannatamatumaks ja meievaheliseks tülitsemiseks. Kardan, et selle pideva näägutamisega kaugeneb laps minust, kuid samas ei saa ju teda uksest välja lasta tema enda pärast haisupommina. Mida teha, kuidas saada teda enda eest jälle hoolitsema!?
Tere! Mure muidugi tõsine, sest ega ükski ema ei taha,et tema lapsele halvasti öeldaks. Perekooli keeles on teil tütrega väärtusvastuolu, s-t. et lapse käitumine ei kahjusta kuidagi teid, ometigi ei saa sellise käitumisega leppida. Eelkirjutajad on toonud välja uute vaatenurkade tähtsuse. Kui need viisid, mida kasutate, oleks aidanud, poleks probleemi. Väärtusvastuolude puhul ongi nii, et lapsed sageli ei usu seda, mida vanemad räägivad, sest neil ju probleemi pole, pealegi pole see väidetav kahju veel sündinud(keegi pole veel haisu pärast norinud). Ja vastuseis vanematele on seda tugevam, mida rohkem vanemad kasutavad sina -keelt: Sa peaksid ju aru saama, et... Sa oled ju nii suur juba, et .... Kuidas sa ometi võid nii lohakas olla... jne. Selline pöördumine kahjustab lapse enesehinnangut, kuid ei aita probleemi lahendada.
Mis juhtuks, kui prooviksite teha midagi hoopis teisiti, nii, et laps tunneks, et vastutus jääks talle. Võtaksid ette ühe jutuajamise, mis sisaldab ka lapse ärakuulamist ja peegeldamist. Hea oleks minna isegi kodust välja, jalutama või kohvikusse. Sissejuhatuseks võiks öelda, et tahate temaga arutada üht olukorda, mis teile muret teeb. Tähtis on saada tema nõusolek ärakuulamiseks ja osalemiseks, Ütleks näiteks: SA oled mulle kallis ja ma armastan sind väga. Mul on heameel, et sa õpid hästi ja käid trennis. Viimasel ajal olen ma hakanud kartma, et minu pidev näägutamine pesemise teemadel võiks rikkuda meie suhteid ja mul oleks sellest kahju. (Kui laps midagi omaltpoolt ütleb, kuulake ära.) Edasi: Ma saan aru, et sa oled tüdinenud minu pealekäimisest, et sa end peseksid. Paistab, et oled kasvanud nii suureks, et tahad rohkem ise otsustada, kuidas midagi teha.
Siinkohal võiks kuulata, midalaps ütleb, kasutades aktiivset kuulamist, s.t. peegeldades lapse väljendatud tundeid, vajadusi ja väärtusi tagasi, korrates tema öeldu sügavamat mõtel oma sõnadega. Nt. ütleb laps: Jah, kõik peab olema nii nagu sina tahad. Vanema peegeldus: Sind pahandab, et ma sulle pinda käin, ma ei jäta sulle endale otsustamisruumi?
Kui last piisavalt kuulatud ja peegeldatud, võiks omalt poolt lisada veel mina teate selle kohta, mille pärast muretsete ja selgituse, mis muutub lastega selles vanuses: Sa oled kümnene. See tähendab, et sinu organismis toimuvad muutused. Kehahakkab tootma uusi hormoone ja see muudab ka higi lõhna. Ma olen mures, et sa ei pane seda ise tähele ja kui lähed kooli pesemata, võib keegi, kes seda lõhna tunneb, sulle midagi solvavat öelda. ma lihtsalt olen püüdnud hoida sind haigetsaamast.
Kui teil on tuua näiteid oma elust või kooliajast, võiks neid lisada. Ja jälle laps ära kuulata. Lõpuks võiks küsida, kuidas laps olukorda lahendada tahaks.
Kui laps lahendust ei paku, miks mitte käia omalt poolt välja, et nüüd, kui lapsel teada, mille eest teda kaitsta püüate ja teie olete aru saanud, et sundimine ei pane last enda eest rohkem hoolitsema, te loobute sundimisest. Vaadake paari nädala jooksul, kuidas asjad arenevad.
Tõenäoliselt tuleb üha enam olukordi, kus teie soovid ei kattu lapse omadega. Teie kirjast on näha, et hoolite oma lapsest väga ja tahate , et saaksite omavahel läbi. Soovitan soojalt minna Gordoni perekooli, sest seal praktiseeritavad oskused aitavd tõesti erinevates olukorades lahendusi leida sel moel, et omavahelised suhted ei kahjustu,vaid sageli isegi paranevad. Eriti siis, kui lapse arvamus ei kattu vanema omaga, on talle tähtis, et vanem ka temast aru saaks. See on dipolomaatia, mis on õpitav. Tulemuseks on mõlemale rahuldustpakkuvad suhted.
