Nõu on otsas!
Kolmene poiss. Ja temal on 9k. õde. Poiss on alles algaja lasteaias käija - läks sinna 2 kuud tagasi. Viimase kuu jooksul on poisi sõnavara pea ainukesteks sõnadeks tema lausetes KAKAJUNN, PUUKS, PEER.. ja seda nii tema tavapäraste emotsioonidega kõnes kui ka vihastades, mil ta sildistab kõik ettejuhtuvad inimesed nende kolme nimega, samas ei tunne ta veel absoluutselt mingisugust piinlikkust, kui ta võhivõõrale inimesele niimoodi ütleb.. Näiteks tervitas ta suvalist soliidset härrasmeest tänavalt sõnadega:" Tere, puuks!" Üsna piinlik, eks ole!
Ta võib omaette mängides rääkida näiteks väga elevalt:" traktor, puuks, sõidab sulle otsa, kakajunn!" Isegi lastelaulu sõnad on ta asendanud: Tõistre Tõnul kakajunn sellel mängib kakajunn..
Ning kui ta vihastab, siis pole absoluutselt piiri, mida ta öelda võib..
Mõistan, et ilmselt vajab ta rohkem tähelepanu ja seda ta ka oma käitmisega saab loomilikult.
Ta ei olnud oma õe saabumisest meie perre vaimustuses. Kui ta veel ainus laps oli, võtsin teda alati kuulda, kui ta seda vajas ning olin väga palju ainult temale ja temaga.. ehk liigagi..
Aga kuskil on piir ning enam ei oska ma kuidagi tema käitumsega hakkama saada.. Oleme mehega proovinud kõike: Selgitanud järjekindlalt nende sõnade negatiivset mõju korduval avalikul väljaütlemisel, karistanud teise tuppa isoleerimisega, karistanud pepulaksuga(tean, et ei mõju ilmselt ning ei poolda seda isegi, pigem oli see enda emotsioonide vallandumine), jaatanud(olen jah junn ja väga hea on alla see), pannud teda potile istuma justkui mõistes, et kui ta nii räägib, ju on tal siis vastav häda...
Aga ei miskit tolku.. Saan aru, et selles vanuses lapsed katsetavad piire teada samaks, mis on lubatud, mis mitte.. aga kui laps juba saab aru, et see ei ole aktsepteeritav käitumine, aga ta seda siiski jätkab järjekindlalt? Mulle tundub justki oleks see "kakajunn" muutunud tal parasiitsõnaks, ei suuda ta enam kontrollida seda hetke, mil tal see üle huulte lipsab. Vahel on ta küll saanud poolelt sõnalt pidama, kuid siiski väga harva.
Tegeleme mehega jõudumööda temag(laulame, ehitame, jalutame jne.), aga kogu päevaste tegemiste sees, ei saa kahjuks ju 100% temale olla. Ja tema vanuski võiks eeldada ju suuremat iseseisvust.
Ühesõnaga - ta teab, et see ärritab meid, kui ta nii räägib, ja meile ei meeldi see, et ta seda väga avalikes kohtades teeb ning võõraid inimesi ning muid peretuttavaid junnideks nimetab.. oleme hädas.. mida teha..?
Tundub, et olete andnud oma parima, et väikemehe käitumist muuta, kuid mure on ikka alles. Kõige piinlikum on tõesti see, kui sobimatud sõnad lähevad käiku igas olukorras, sh ka võõraste inimestega, avalikus kohas jne.
Olete püüdnud köita poja tähelepanu ja tegeleda temaga, proovinud ka karistamist ja ikka ei midagi. Mis siis teeb nende sõnade nimetamise talle nii ahvatlevaks? Uudsus enam vast mitte, teiste reageerinud on ta ka ära proovinud. Kas on jäänud midagi silma, mis olukorras, millise reageeringu korral saab ta suurema rahulolu, nt elavneb, teeb nalja, kordab uuesti, justkui ootakski, mis saab?
Kas on miskit seni proovitust ka andnud positiivset tulemust?
Olete rääkinud, et need sõnade kasutamine teile ei meeldi. Oletan, et olete ka väljendanud, et te ei soovi temaga mängida ja tegeleda, kui ta neid kordab. Pikka juttu ja moraali lugemine ei pruugi aidata, eriti kui seda pidevalt korrata.
Kui midagi pole aidanud, siis proovige mõnda aega, mitte midagi teha, st üldse mitte reageerida. Paluge ka teistel, kellega suhtlete teha sedasama.
Kui need sõnad, mitte kuidagi ei mõju, siis kaob mõte neid kasutada. Loodetavasti.
!