Minul on 4,5-aastane tütar. Last kasvatan ilma isata. Abiks on minu sugulased. Aga see pole teema. Meil on viimasel ajal täiesti ootamatu probleem esile kerkinud. Nimelt ei luba laps mul ennast meikida ega küüsi lakkida. Kui viin lapse vanaema juurde,et ise välja minna, ütleb ta kohe, et ma ei tohi ennast ilusaks teha. Kui järgmisel päeval talle järgi lähen, ja ta minu lakitud küüsi näeb, hakkab hüsteeriliselt nutma, tuleb kallale ja üritab küünelakki oma küüntega maha kraapida. Seejärel ähvardab kodus kõik küünelakid minema visata. Sama on ka ripsmetu¹¹iga- vaikselt salaja hakkab ta mu ripsmeid nokkima ja kui ma talle ütlen,et see valus on, siis uriseb vastu,et mis ma sest üldse silma toppisin. Olen proovinud nii hea kui ka kurjaga. Mõistus on täitsa otsas. Ainuke otsus, mis ma vastu võtsin, oli see,et küünte lakkimisest ma lapse pärast ei loobu. Või peaksin? Mul on väga lühikesed küüned ja küünelakk on alati tagasihoidlik. Ei oska midagi arvata. Kui tuttavatele räägin, millest meil kodus tülid tekivad, ei usu mind keegi. Ehk oskab keegi nõu anda?
Ühinen eelkirjutajatega, et antud olukorras alustada lapse mure ja/ või hirmude kuulamisega. Omapoolne sissejuhatus võks kõlada umbes: "Olen märganud, et sa muutud päris kurjaks, kui ma ennast ilusaks teen. Paistab, et see ei meeldi sulle." Siis kuulata lapse väiteid ja peegeldada temast arusaamist oma sõnadega vastavalt sellele, millised tunded ja vajadused ilmnevad, nt. "Sa oled mures, et võin mõnele mehele meeldima hakata." Olge valmis, et kõik tunded ei pruugi korraga avalduda. Ning pidage meeles, et lahendus ei ole lapsele selgitamises, et tal pole vaja karta, vaid just mõistmist väljendavas kuulamises, lapse murede ja hirmude peegeldamises. See tehtud, saate koos otsida lahendusi, mis rahuldaks nii teie kui lapse vajadusi. Kui lapse vajadused on arvestatud, väheneb tõenäoliselt ka olemasolev pinge. Sel juhul võib lapse suhtumise muutusele kaasa aidata ka näiteks koos meikimine. Laske lapsel erinevaid värve soovitada ja vaadake, mis kummagile rohkem meeldib. Tehke see toredaks mänguks, millele liita näiteks soengute tegemine ja maniküür, eht naiste värk. See toimib aga vaid juhul, kui laps ära kuuldud ja tema vajadused rahuldatud, mitte enne.
Püüdke, olukorda vaadata lapse pilgu läbi. Mis on lapse jaoks viimasel ajal muutunud? Kas olete hakanud teda sagedamini sugulaste hoole alla jätma? Olete leidnud endale sõbra, kellega tahate aega veeta? Olete vahetanud töökohta? Saate lapsega varasemast vähem kodus olla? Olete paranenud masendusest ja tunnete taas rohkem huvi elu vastu? vms. Kui asi selles, et laps tahab teiega rohkem koos olla, on tähtis ka selleks aega leida ja ühist ajaveetmist planeerida. Kui lapse vajadused on rahuldatud, on tal kergem ka vajadusel emast eemal olla.
Kirjast ei selgu, kui palju Te ise lapsega koos olete. Minu juurde on jõudnud emad, kes muretsevad näiteks lapse agressiivsuse pärast. Asja lähemalt uurima asudes selgub aga näiteks, et ema läinud linna tööle ning laps terve nädala emast eemal. Loomulikult muutub sellises olukorras ka lapse käitumine, sest temajaoks on tegu loomuvastase olukorraga.
Lisaks võite täiskasvanutelt küsida, mis nende arvates last sel moel käituma ajendab. Kui keegi tõesti mingeid jutte levitab, saate selle inimesega otse rääkida. Ehk on tedagi vaja aktiivselt kuulata, nt. muretseb vanaema, mis saab lapsest, kui leiate uue mehe vms.
Kannatlikkust ja rahulikku kuulamist!
