Ilmselt pole mu I klassis käiv laps hüperaktiivne: õpiraskusi tal pole ja koolis ta teisi ei sega. Mingil määral on probleemiks keskendumine, koduülesannete ajal kipub tegelema muuga ja aega kulub palju, kuid ka ma ise olin lapsena selline unistaja, kellele pidi vajalikku meelde tuletama. Mind on aga hakanud vaevama, et kui on vaja rahulikult istuda, siis ta sageli seda ei suuda. 5 aastase preilina roomas ta arstikabinetis paari minuti jooksul, mis ma arstiga rääkisin, voodi alla ja ronis mööda riiulit üles. Esimest korda teadvustasin asja lasteaia lõpupeol, kus lapsed istusid kõrvuti. Teised istusid rahulikult, tema aga kord peaaegu vingerdas ennast pingi alla, siis ajas kingad jalast ära, vahepeal rändasid näpud kuhugi nina ja suu piirkonda, lausa imelik oli vaadata. Teravalt tuleb see välja, kui meil on vaja nt. luuletusi pähe õppida ja istume koos (muuga saab ta tavaliselt ise hakkama.) Ta vahetab ise iga 5 sekundi tagant asendit, kiigub tooliga, on kord pikali, siis püsti, vahepeal umbes seisab pea peal, raamat nina ees. Ma ei teeks sellest numbrit, kuid mul on jäänud mulje, et see raskendab tema keskendumist õpitavale. Loomulikult olen märkustega tagasi hoidnud, et mitte suurendada võimalikku stressi, mille olen arvanud asja põhjuseks. Kui väga imelik hakkab, siis tavaliselt ütlen, tulemust see muidugi ei anna, ta nagu ei suudaks ennast kontrollida. Loomult on ta üldiselt leebe ja heasüdamlik, ka tema suhted kollektiivis jäävad normi piiresse (sõpru on piisavalt, agressiivsematega ei klapi hästi). Pere meil ka suht tavaline või isegi sõbralikumapoolne, mina ja mees sellised flegmaatilised inimesed, kes vist kunagi pole omavahel karjunud (tema peale paraku on ajaloo jooksul paar korda käratatud), tegeleme lapsega mõlemad, kallistame, kuid tal on ka hingamisruumi olla omaette või sõpradega. Telekavaatamist küll piirame, ega ta eriti ei tunne ka puudust. Ma ei tea, ehk teen tühiasjast, mis ise üle läheb, mõttetult numbrit? Kas on mõnd spetsialisti, kes oskaks miskit arvata?
Muretsete selle üle, kas lapsega on kõik korras, eriti, mis puudutab tema keskendumisvõimet ning vahel ka omapärast, rahutut käitumist.
On lapsi, kellel on raskusi keskendumisega ning samas ei ole üliaktiivsed. Kui aga on tõesti põhjust muretseda, et Teie tütrel on esineb tähelepanuhäireid ja sel määral, et see võib tuua kaasa õpiraskusi, siis selles saaks selgust lastepsühholoogi või –psühhiaatri abiga. Saate kindlasti juhtnööre, kuidas olla talle abiks. Ilmselt tuleb kasuks, varuda tegemisteks piisavalt aega, personaalset pöördumist ja juuresolemist, sageli rahulikult ülekordamist, mida temalt oodatakse, kannatlikkust, lihtsaid ja selgeid juhtnööre, üks-asi-korraga-lähenemist, liigsete segajate ärahoidmist-panemist, piisavalt puhkust, kindlat uneaega jne.
Kirjast selgub, et olete murelik tema veidi iseäralike käitumiste pärast. Võimalik, et on olukordi – võõras koht ja inimesed, palju vaatamist-tegemist korraga ning see võib kutsuda (eriti kui on ka tähelepanuga raskusi) esile ärevust, segadust, pingeid ning väljenduda ebatavalises käitumises ja rahutuses. Kõik see kokku võibki olla omane lastele, kes on nn unistajatüüpi (nagu ütlete), need kes on rohkem introvertsed, flegmaatilised.
Tõesti on raske öelda, kas on põhjust muretsemiseks või mitte. Siiski arvan, et iga vanem soovib oma lapsele parimat ning temast rohkem teada ja teda mõista-aidata. Sel juhul on hea saada kindlustunnet spetsialisti poolt, mis võib olla probleemne näitaja, mis mitte ja mis siis teha. Julgustuseks – mina arvan näiteks, et ükski asi ei ole mõttetu tühiasi, kui see Teile muret teeb ja on lapse heaolu huvides. Kui on kõik korras, siis seda parem on seda teada saada. Kindlasti on lapsed igaüks omamoodi ja juba varakult oma isikupäraga.
