Tere!
Tunnen muret oma suurema poisi, kes on 4 ja poole aastane, agressiivse käitumise pärast. Kodus kasvab ka varsti aastaseks kasvav laps. Nimelt suurem mure seisneb selles et mulle teeb väga hingeliselt muret see et suurem poiss hakkab alati ennaat rusikatega või avatud peopesadega ennast julmalt lööma kui me midagi keelame või ei luba või kui peab päeval/õhtul magama minema, hambaid pesema. Ühesõnaga asju mis talle ei meeldi. Seda on nii kurb vaadata ja olen tihti proovinud tunnete peegeldamist teha aga seda tehes ta katab kõrvad, silmsidet pole või läheb oma tuppa. Tihti on lapsel iga ning siis hakkab ulakusi jm asju tegema. Üritan temaga tegeleda kui väiksem magab aga siis ei taha midagi teha või on ikka igav.
Tunnen et lapsel on madal enesehinnang, seda on näinud õpetajad ja pereliikmed. Tunnistan et lähen tema tegevuste pärast kergesti närvu, pahaseks, nutuseks et minu lapsega on asjad nii hullusti. Lootus kaob kas üldse muutub lapse käitumine paremaks. Igatsen väga rõõmsaid hetki, naermist ja koos tegemisi poes vms. Nüüd tundub et tal meiega igav, üldse ei taha kuskile välja minna ega midagi teha. Tihti on tema käitumises ka kurvad sõnadetulvad - söön teid ära, paha emme jne ise samal ajal naerab/irvitab otsa. Emotsioonid tõusevad/langevad nii järsku et kardan lausa midagi teha või öelda.
MInevikus olen palju karjunud, tutistanud, oma tuppa teda viinud ja valusaid sõnu viha hoos öelnud. Hiljem olen taibanud et issand mida ma tegin lapsele ja olen talt vabandust palunud kuigi see halb oli juba tehtud. Kardan ja süüdistan pidevalt ennast kui palju halba ma olen lapsele teinud, see viib mind nii pisarateni välja ning äkki sellepärast lapsel ongi madal enesehinnang ja meie suhe on rikutud. Elukaaslane pooldab seda et kui laps tõsiselt üle piiri läheb peab tutistama või oma tuppa saatma. Olen talle palju selliseid teadmisi andnud ja arvamusi kuid kardan et ka tema tegu halvendab olukorda ning pole sellega nõus et ainult sõnadega tegeleda.
Kardan nii hirmasti et olen tundmatuseni lapse muutnud ja "ära kaotanud".
Tunnete emana palju raskeid tundeid, eelkõige süüdistate ennast, et oma varasema käitumisega olete ära rikkunud oma lapse enesehinnngu ning omavahelise suhte. Need on väga rängad etteheited ning kindlasti pole neist kasu ei teile ega pojale.
Me kõik oleme inimesed ja seega ekslikud,- see, et juba püüate riidlemise, tutistamise ja oma tuppa saatmise asemel lapsega läbi minasõnumite rääkida ning tema tundeid peegeldada, näitab, et olete emana hooliv ja tahate ise areneda.
Mida võiks lapse adekvaatsema enesehinnagu toetuseks teha - alustuseks armastada ja austada iseennast inimesena, sellisena nagu olete, oma heade külgede ja arengukohtadega! Sealt edasi, kui aktsepteerite ennast, on kergem aktsepteerida ka teisi inimesi nende eripäradega ning see võtab maha liigsed ootused ja pinge teie sees.
Lapse enesehinnagu jaoks on abistav, kui usute temasse, märkate ja ütlete alati sõnadega välja, kui lapsel midagi õnnestub, kui tal läheb hästi ja kui tema tegevus ja käitumine teid emana rõõmustab! Seda tuleks teha iga päev, olge tundlik ja lapsele häälestunud.
Kuna peres on ka väikelaps, võib teie suurem laps tunda end kõrvaletõrjutuna, sest teie tähelepanu fookus ongi ju paratamatult liikunud beebi ja väikelapse suunas. Võimalik, et lapse ebakohased reageeringud, nagu autoagressioon on tingitud nii oskamatusest oma tundeid hallata (mida saate talle õpetada), kui madalast enesehinnangust (mida saate aidata muuta) ja lisaks armukadedusest noorema pereliikme vastu.
Saate lapsele õpetada, et endale haigettegemmise asemel saab seda sõnadega väljendada, et mida ma tunnen. Andke ise eeskuju tunnetest rääkides, vaadake koos multikaid, raamatuid, arutage tegelaste reageeringuid, mida/miks nad nii teevad jne jne. Rääkige oma tunnetest, peegeldage lapse tundeseisundeid tagasi (nagu te ka kirjutasite end tegevat).
Lapse enesehinnangut ja nö armastuse karikat saab täita igapäevase sina-mina aja rakendamisega. Läbi selle saab laps kogemuse, et just tema ise on oluline vanemale, teda armastatakse. Selleks tegelege iga päev lapsega segamatult 20-30 minutit. Laske just lapsel endal valida talle meeldiv tegevus, mida te siis koos teete. Olgu see siis raamatu vaatamine, joonistamine, müramine, massaaž, jalutuskäik jne. jne.
Kaasake laps ka veidi enam teda puudutavate otsuste tegemisse, kui ta kogeb, et ka tema arvamus on oluline, võib vähenema hakata ka vastupanureaktsoon ja autoagressiivne käitumine. Mõtlen siinkohal just neid teie poolt kirjeldatud murekohti, nagu hammaste pesemine või magamaminekuaeg - kui laps saab ka ise osaleda kokkulepete/reeglite tegemises, on ta valmis ka enam nende elluviimisesse panustama.
Ja kuna kõik suhtlemisoskused (vanemlikud oskused) on õpitavad, kutsun nii teid kui teie elukaaslast koos/või eraldi Gordoni perekooli ehk lapsevanemate suhtlustreeningule. Infot algavatest gruppidest leiate:http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/
Soovin teile enam usku endasse ja oma lapsesse!
