5-aastane tütar on hakanud vihastades (näiteks pettumusest, kui ei saa, mida tahab) rääkima, et ta on paha, tahaks surra ja tal on kahju, et ta meie lapseks sündis. See tekitab meis nõutust ja hirmu, et põhjuseks on mingi sügavam enesehinnangu probleem. Mida talle sellises olukorras vastata? Kas selline enese vastu suunatud agressiivsus on normaalne? Lisaks ärritub ta kergesti ja vihastades ütleb teistele ka väga halvasti. Me ise ei kasuta näiteks väljendeid nagu "paha laps", probleemide korral püüame anda mina-sõnumeid ja peegeldada tema tundeid.
Kirjutate, et teie 5-aastane laps on hakanud pettumust kogedes (järelikult varem seda ei esinenud) ennast süüdistama, soovib surra ja et ta tunneb kahjutunnete, et teie lapseks sündis... Täiesti arusaadav, et sellised lapse poolt väljaöeldud tugevad seisukohad teevad täiskasvanuid murelikuks, ärevaks.
Küsite, kas tegu enesehinnangu probleemiga, - lapse arengulisest seisukohast vaadates on tema superego formeerunud, st., et ta on omaks võtnud välise maailma, ennekõike vanemate arusaamad heast ja halvast; keelatud käitumine ja tungid tekitavad lapses süütundeid ja lapse moraalitaju ja eneseregulatsioonivõime muutub üha enam autonoomseks (vanemate välisest suunatusest sisemiseks). Seega võivad olla tema ütlemised/seisukohad just tingitud tema arusaamadega sellest, mida tohib, mida mitte, aga kuna ta ei oska veel hästi toime tulla oma frustratsiooniga, väljendubki see äärmiselt intensiivselt.
Mida teile soovitada,- siis hea meel oli lugeda, et te ei kasuta oma kõnepruugis "halb laps" retoorikat ning oma vajadusi edastate lapsele mina-keeles, nagu ka lapse tundeid peegeldate tagasi ja olete sellisel moel talle toeks. Parim, mida taolistes emotsionaalsete pursete hetkedes teha, on ikka endiselt rahulikuks jääda, sõnastada ümber lapse poolt öeldu ja kui tunda on tugev emotsioon (mis arvatavasti on kuulda!), siis peegeldada tagasi just neid tundeid. Selle läbi saab laps kogemuse, et teda mõistetakse, aktsepteeritakse (mis siis, et võibolla on teil vanemana raske kuulda nii tugevaid seisukohavõtte) ning lisaks annate tema tundeid peegeldades talle kohase sõnavara, mida kasutada.
Andke lapsele mina-keeles teada sobivast käitumisest, mida ootate; märgake ja tunnustage, kui tütar püüab kasutada emotsionaalset sõnavara (olen nii vihane, kurb, pettunud, tunnen puudust, iagtsen, jne. jne) enesesüüdistuste asemel. Andke ise eeskuju, rääkige oma tunnetest (nii positiivsetest kui negatiivsetest), niimoodi eeskujuks olles õpib laps kõige loomulikumalt.
Kuulake, mis teie last häirib, murelikuks või ärevaks teeb,- kui muutused reageeringutes on tekkinud viimasel ajal, oleks hea enam infot saada, mis lapse elus toimub (lasteaias, sõpradega seoses, kodus). Läbi aktiivse kuulamise saate oma lapsele olla parimal moel toetajaks.
