Tere,
Laps on 1a5k. Ööuni u 19-6:30. Meil on alati olnud kindel uneplaan: õhtusöök (kell 1, pott, pesu, pidžaama selga panemine, hambapesu ja siis unejutt. Muidugi ka varem pidime tema kõrval istuma, et ta magama jääks (aga siis oli 30min). Päevaplaan on ka alati kindel (üritame ikka 2x väljas käia, toas mängime legode, puslede jms). Päeval on rõõmus ja aktiivne laps ka praegu.
Septembri lõpus/oktoobri alguses oli lapsel kõrvapõletik ja samal ajal tekkisid probleemid magama jäämisega. Kuna lapsel oli nohu, siis olin öösel tema juures, et nina pühkida (jäin ise ka sinna magama, kuna väsimus suur). Saan aru, et ma ise harjutasin teda nii, et kui ärkab, siis olen koguaeg kõrval, aga praegu on ta terve ja nüüd ei oska kuidagi probleemi lahendada.
Magama hakkame panema samal ajal- nõus ise minema oma voodisse, kui küsida, kas lähme magama. Valib raamatu, mida loeme, laulame unelaulu- nii kaua kõik hästi. Aga kohe kui lugu läbi ja ma vait jään, siis hakkab karjuma. Magama jääb nüüd karjudes 1,5-2h, mis sööb närvid ära. Samuti ei lepi enam absoluutselt isaga (kuigi enne haigust ei olnud erilist vahet)- ainult mind vaja. Samuti on ööd jubedad, kuna laps ärkab mitu korda ja hakkab karjuma ja ise magama ei jää - tuleb voodist välja minu juurde (magab suures voodis juba mitu kuud, kuna võrekas peksis end pidevalt).
Üritan ka teha nii, et olen tema voodi juures tooli juures (mitte voodis tal kätt seljal hoides)- aga ikka hakkab karjuma hüsteeriliselt
Septembri lõpus jäin uuesti rasedaks, mistõttu pelgan seda praegust stressi ja magamatust veel eriti. Kas väikelapsed võivad tajuda ema rasedust ja sellepärast teisiti käituda (selliseid kogemusi olen kuulnud, aga ei tea, kui tõesed).
Ei oska enam midagi teha, olen väsinud ja stressis. Muretsen, mis selline unepuudus lapsele teeb, samuti kuidas see rasedusele mõjub. Ei tea, kuidas teda normaalselt uinuma õpetada.
Kirjutate, et ligikaudu kuu aega tagasi haigestus teie laps kõrvapõletikku, peale mida ei ole tema unerežiim enam endine: magamaminek toimub nutmise saatel ja kestab endise poole tunni asemel kaks tundi, ning laps ärkab öösel nutuga mitu korda, misjärel tuleb teie voodisse. Peale haigust soovib laps olla rohkem teiega koos, mitte enam isaga. Loen teie kirjast välja, et lapse haigestumine ja unemuutus jäi umbes samasse ajavahemikku kui teie praeguse raseduse algus. Muretsete, kuidas mõjub magamatus teie rasedusele ja kuidas see mõjub 1,5 a lapsele. Soovite leida viisi, kuidas aidata 1,5 aastasel lapsel tema oma voodis rahulikult uinuda, nii nagu varem, ilma et ta 1,5-2 tundi nutaks ja voodist välja tuleks. Lisaks küsite, kas väikelapsed võivad tajuda ema rasedust ja sellepärast teisiti käituda.
Väikelapsed võivad väga erksalt tajuda ema meeleolumuutusi ja seda, kui ta on mures, stressis ja eemalolev. Vägagi tugevalt kõigutab lapse turvatunnet see, kui ta ei saa emalt tavapärast emotsionaalset reaktsiooni. Siinkohal oleks hea mõelda oma tunnetele ja käitumisele viimasel ajal (eriti peale rasestumist): kas võib olla, et olete selle tõttu rohkem oma mõtteis, millegi üle mures, nii et laps võib tajuda teid enda jaoks mitte nii kohal olevana kui varem.
Samas võivad raskused uinumisega ja õhtune-öine nutt olla seotud ka haiguse järelmõjudega. Öine nohu ja kõrvavalu võisid tekitada negatiivseid tundeid seoses magamisega ning haiguseaegne öine ärkamine võisid muuta tema unemustrit. Lisaks tasub lapse tervist (näiteks kõrvu) laste perearstil kontrollida, juhul kui seda pole veel tehtud.
Aga mida teha, et taastada endist rutiini? Kõigepealt tuleb jääda rahulikuks ja kannatlikuks – olukorra muutmine võib võtta soovitust rohkem aega. 1,5aastane laps on emast veel väga sõltuv ning vanema lähedus annab talle turvatunde, mis on vajalik uuesti uinumiseks. Lisan siia lingi väikelaste uinumisega seotud nõuannetele Perekeskuse nõustajate poolt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/e-noustamine/postitused/?fid=6&tid=4917
Lisaks eelnevale soovitan lapsega palju rääkida: rääkige sellest, miks teile on vaja, et ta õhtul õigel ajal magama jääks; rääkige, mida te tunnete, kui ta pikalt nutab. Lapsel on kergem oma õhtust tundetormi peatada, kui te tema vajadusi ja tundeid aktsepteerite („sa ei taha veel magama jääda“; „sa tahaksid emme kaisus magada“ “… ma saan sellest aru… kuid mina olen emme ja mina otsustan magamamineku üle. Mina tahan, et sa jääksid nüüd magama“). Laste nutule, protestile tuleb reageerida rahu ja tähelepanelikkusega, õrnuse ja kindlusega. Kui te ise olete endas täiesti kindel, et laps peab magama oma toas ja oma voodis, siis on muutuse saavutamine tõenäolisem.
, pott, pesu, pidžaama selga panemine, hambapesu ja siis unejutt. Muidugi ka varem pidime tema kõrval istuma, et ta magama jääks (aga siis oli 30min). Päevaplaan on ka alati kindel (üritame ikka 2x väljas käia, toas mängime legode, puslede jms). Päeval on rõõmus ja aktiivne laps ka praegu.