Meil on peres 1,6 aastane poisslaps. Tal on kindel päevakava. Pea kuu tagasi läksime ühele päevaunele üle. Ta sõnavaras on mõned sõnad. Ta on väga aktiivne ja asjalik laps. Päevakava koosneb meil raamatute koos vaatamisest, käime vähemalt kaks korda õues tegutsemas, proovime joonistada. Samas on meil iga päev aeg, mil ta täitsa ise mängib ja mina siis koristan või teen omi toimetusi. Issi tegutseb tavaliselt õhtul lapsega. Käivad koos garaažis või vannis või mängivad õues palli. Televiisorit on meie peres minimaalselt. Telefoni, tahvelarvuteid me samuti lapse nähes ei kasuta. Välja arvatud suurem õde, kes mõnikord näitab multikaid väiksemale.
Igal juhul on meil viimasel nädalal olnud nii, et läheme magama ja umbes tunni aja pärast ärkab laps nuttes üles. Mõnikord rahuneb kiiremini, mõnikord aeglasemalt. Üldiselt on tal silmad lahti. Mõnikord on ta alguses nö. tardunud, krambis või pulkkõva ja siis nuttes lõdvestub.
Kas tegu on unepaanikaga? Kuidas käituda sellises olukorras? Mida me muuta võiks proovida?
Oleme analüüsinud päevakava ja omavahelisi suhteid, lapse toitumist jne, kuid ei oska küll midagi esile tõsta.
Vältides vilkuvaid ekraane ja liikudes piisavalt värskes õhus, olete püüdnud oma 1,6 aastase poja stressitaseme hoida võimalikult madalal. Siiski on laps viimasel nädalal ärganud nutuhoogudega. Küsite, kas tegu võiks olla unepaanikaga.
See võib tõepoolest olla n.ö. unepaanikaga. Ärkamise ja nutuhoogude jätkudes soovitan kindlasti pidada nõu arstiga.
Lisaks stressile võib öiste hirmuhoogude vallandajaks pidada mingit ühekordset emotsionaalset üleelamist või ka lihtsalt asjaolu, et laps on oma arengus jõudnud järjekordsesse uude etappi, kus keha bioloogiline tasakaal muutub. Seega, ei ole võimalik selliseid ärkamisi alati ära hoida. Laps kasutab nuttu oma keha tasakaalustamiseks.
Teie kirjast selgub, et just mõni nädal tagasi muutus lapse unereziim. Kindlasti võib see olla ajendiks, et aset leiab ka teisi muutusi. Laps on iga ümberkorralduse ajal emotsionaalselt vastuvõtlikum. Selleks, et olukorda muuta on vaja kannatust ja tasakaalukust. Mõelge, kas laps läheb mingi tegevuse juures eriti õhinasse või vastupidi, mõni asjatoimetus talle kohe üldse ei meeldi. Kas pereliikmete stressitase ei ole viimasel ajal muutunud? Kas suurem õde on koos pisemaga kodus või alustas sügisel lasteaias- koolis käimist. Kui nii, siis eks seegi ole ju hiljutine muutus. Kas õhtused tegevused on rahustavad, mitte ergutavad?
Kui laps ärkab põhiliselt ühel ja samal ajal, siis soovitatakse olla lapse kõrval nii, et laps tunneks teie kohalolu ja soojust. See rahustab ja aitab harjumust muuta.
