Mure siis järmine. Kohe 7-seks saaval poisil on tulnud komme sõprade juurest lego juppe varastada. Need peidetakse kas mõne teise sõbra lego kasti või siis enda sahtlitesse. Olen palunud leitud võõra vara tagastada. Laps teeb seda vastu vaidlemata, kuid peagi leian taas võõraid asju. Selgitamine ei tohi, ei kanna vilja. Lisaks on probleeme valetamisega. Nimelt sai poiss 4-selt hakkama võõra auto kriipimisega mille järel ma karistasin teda vitsaga. See on ka ainuke kord kui vitsa olen pidanud kasutama, sest olin shokis ja nõutu. Nüüd siis 3a hiljem selgus et suvel viskas kiviga ühe inimese auto klaasi sisse, sai antud teemal vesteldud ka ja pisar silmis vandus antud auto omanikule et tema ei teinud, nüüd aga tuli teema uuesti jutuks ühe isikuga kes väitis ikka et minu poeg seda tegi. Õhtul siis küsisingi et miks ta mulle valetas, sest tegelikult ju lõhkus. Tunnistas et valetas aga kuna kartis karistust siis ei julgenud rääkida. Need on sellised 2 suuremat lõhkumist, aga on ka selliseid pisemaid: autode mudaga loopimine, ratta peksmine kaikaga, liiklusmärkide lõhkumisi jne.
Ausalt olen täiesti nõutu mida lapsega teha. Olen selgitanud et mulle on kõige olulisem et ta ausalt alati kõik ära räägiks, et koos saame olukorda parandada. Lisaks on lapsel ka meeletu hüsteeria kui ei saa mida tahab-kõlab nagu hellitatud jõmpsikas :/ Ausalt olen täiesti nõutu ja vajaksin abi.
Teie peagi 7-aastaseks saav poeg käitub teile arusaamatul kombel. Viimasel ajal on juhtunud, et laps võtab teiste laste juurest legosid kaasa. Olete püüdnud last mõista ja temaga ilusti rääkinud, kuid lapse käitumine ei ole muutunud.
Lapse käitumise põhjusi tuleb alati vaadata mitmetahulisena. Kõigepealt on oluline arenguline aspekt, ehk mida lapse vanus soodustab ja võimaldab. Siis võiks kaaluda, kas lapse kasvukeskkond on lapse parimat käitumist soodustav või vastupidi on selles märkamatuid stressiallikaid, kas on liiga palju omapäi (ilma täiskasvanuta) toimetamist, muresid jms. Lõpuks on vaja alati arvestada iga lapse geneetilise eripäraga, mida see võimaldab ja mida mitte. Mis sobib ühele lapsele, ei sobi alati teisele, isegi samast perest lapsele.
Kuna 6-7 eluaasta paiku ja isegi 8 aastased elavad läbi arenguetappi, kus kujutlus ja fantaasiad on igapäevased kaaslased, siis ma ei peaks üksikuid ettetulevaid luiskamisi ja teisele kuuluva asja endale võtmisi kriitiliseks. Pealegi on 7- aastane väike inimene omamoodi perfektsionist ja omal kombel üritab käituda väga hästi. Kui see ei tule välja, siis tema arenev minapilt lihtsalt ei võimalda tal alati tunnistada, et midagi on valesti läinud. Sealt tuleneb, et ta on maksku, mis maksab, valmis süüdistama enda vigades teisi. Kui lapsega rahulikult rääkida, selgitada, et niiviisi ei saa teha, siis usutavasti muutub lapse käitumine peagi.
Teie kirja põhjal võin öelda, et murettekitavam on agressiivne käitumine: loopimine, peksmine, lõhkumine. Agressiivne, lubamatu käitumine, mõnikord ka tõrjuv ja endassetõmbunud käitumine, viitavad olukorrale, kus lapse aju ja seeläbi ka keha, on stressis. Stressitaset ei ole võimalik leevendada karistamisega. Stressi saab vähendada seeläbi, et lapsevanemad peavad aru, millised olukorrad võivad olla lapse jaoks keerulised, kuulavad last, aktsepteerivad tema tundeväljendusi, pakuvad piisavalt hellust ja kehalist kontakti jne.
Kui n.ö. pahateod toimuvad siis, kui lapsevanemat ei ole juures, tasub endalt küsida, kas mu laps ei toimeta ehk liiga palju ilma täiskasvanu järelvalveta. Kui laps on omapäi teiste laste grupis, siis kehtivad seal hoopis teised grupi reeglid ja tehtavad teod on üsna ettearvamatud. Selliste olukordade eest ei vastuta laps vaid ikka ja alati täiskasvanu.
Kindlasti on üsna mõttetu küsida lapselt, miks ta nii käitub, sest isegi kui laps midagi ütleb või püüab öelda, on see soov pigem täiskasvanut rahustada. 7- aastane laps ei ole võimeline olukordi realistlikult analüüsima. Seda saab teha vaid täiskasvanu.
Täiskasvanu loob eeldused, et laps saaks turvaliselt areneda. Kui vaja võtab maha lapse pinget, kui vaja seab piirid (ei ole karistamine) ja ütleb, kuidas on sobilik käituda. Täiskasvanu loob/ kujundab justkui jõesängi, kus jõgi saaks vabalt ja rõõmsalt vuliseda ja voolata. Kui jõesängi ei ole kujundatud, hakkab jõgi seda ise endale kujundama. Eks jõgi leiab tee mereni ka ilma sängi kujundamiseta, aga siis toimub see üsna ettearvamatult, vahepealsete väikeste ja suurte käänakute ja üleujutustega.
Soovitan teil mõneks hetkeks aeg maha võtta, vähendada enda stressitaset, et pilk selgineks ja rahulikult analüüsida, mis toimub ning kuidas te saaksite oma last aidata.
Tore raamat, mida enda toetuseks sirvida on Isabelle Filliozati “ Ta teeb seda meelega. Mis toimub 6-11 aastase lapse peas.” Kindlasti oleks abi, kui saaksite olukordi arutada perepsühhoterapeudiga.
