Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: Aastase lapse ärritumishood

Anni
Külaline
Postitatud 16.08.2016 kell 19:42
Tere,

olen mures oma aastase lapse ärritushoogude pärast. Need sarnanevad ikka väga mind varem sagedasti, kuid nüüd suure pingutuse tulemusel üha harvem kimbutavate äkkvihahoogudega. Näiteks kui üritan last aidata kahvliga toitu suhu pista, siis ärritub, viskab kahvli laua alla ja sinna järele ka taldriku koos toiduga. Seni kuni lasen ise tegutseda, sööb normaalselt. Samamoodi ärritub, kui tal on mingi kindel suund ja ma ei lase sinna minna. Viskab pikali ja röögib, taob pead ja jalgu vastu maad. Enda vihahooge olen püüdnud lapse eest varjata, minnes teise ruumi ja seal rahuneda püüdnud. Kas tegemist võib olla lihtsalt mingi arenguetapiga või on tõesti laps seda minult õppinud? Olen kahtlustanud ka mõnda vaimset häiret lapsel, aga sellele tahaksin küll viimasena mõelda, sest näiteks isaga on laps märksa rahulikum ja leplikum. Samuti ei ole ma märganud, et ta sellisel viisil ärrituks näiteks enda vanema õe peale, kui too mänguasju käest kisub või muul viisil natuke liiga teeb. Tunnen ennast vahel ikka täiesti kohutava emana, kui mõtlen, et olen ise lapsele sellise iseloomu kasvatanud ja tahaksin midagi teha, et olukorda parandada, aga kahjuks ei oska kuskilt pihta hakata Sad
Õnne Aas-Udam
Psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 17.08.2016 kell 17:09
Kindlasti pole kohta enesesüüdistustel, nagu oleksite kohutav ema. Kindlasti annate endast parima ning on tunnustamist vääriv, et oma murest kirjutate.
Et aastane laps endast välja läheb ja asju loobib, ku ei saa oma tahtmist, - seda käitumist saab lugeda pigem eakohaseks. Laps on avastanud, mida ta juba suudab- ohhoo, ise kahvliga toitu suhu pista, vägev! Las see võtab veidi kauem aega, las pudiseb veidi maha- soodustage kõiki selliseid tegevusi, kus laps saab kogeda õnnestumisi ja mis soodustavad ta iseseisvumist.
Muidugi, turvalisi piire on vaja samuti lapsele seada, kui ta ikka liigub kohta, mis on ohtlik, või kuhu pole üldse plaanis liikuda, siis loomulikult te takistate ja suunate teda.
Vanemlike oskuste hulka kuulub kindlasti toimetulek laste pettumuse/viha/kurbuse jne tunnetega. See eeldab, et suudame ise rahulikuks jääda, sest sellist last vajab laps ise rahunemiseks.
Teie mõlema lapse heaolu ja vaimse tervise seisukohalt on loomulikult äärmiselt oluline, et tegeleksite iseenda probleemidega. Kui olete olnud kimpus (ja olete endiselt, ent veidi vähem) äkkvihahoogudega, siis on teie mõlemad lapsed ju neid kogenud. Seega soovitan siinkohalt tungivalt- et nii iseenda, kui oma laste heaolu (ja loomulikult ka paarisuhte toimimise jaoks) pärast, palun otsige abi väljastpoolt! See ei ole häbiasi, vaid näitab teie vastutustunnet enda ja teiste pärast, kui otsustate ennast aidata. Pöörduge psühholoogi vastuvõtule, spetsialist aitab teil jõuda viha tekke skeemideni ning aitab jõuda viisideni, kuidas neist vabaneda.
Abistav võib olla ka hingamistehnikate/meditatsiooni õppimine ja igapäevane praktiseerimine. Lisan siia ka ühe artikli lingi, milles räägitakse, kuidas oma viha talitseda lastega suheldes. Vaadake: http://www.teadlikvanem.ee/kuidas-lastega-suheldes-oma-viha-talitseda/

1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.

Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!