Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: 2,5 aastane ei kuula sõna

Mari
Külaline
Postitatud 16.08.2016 kell 13:07
Mul on 2,5 aastane tütar, kelle isaga läksime aasta tagasi lahku. Elasime lapse sünnist saati mu vanaemaga koos, kuna ma lõpetasin keskkooli ja ta sai lapsega aidata. Praegu elame lapsega siiani minu vanaema juures ja ta aitab last hoida kui olen tööl lasteaia tööajast väljaspool. Kuna oleme lapse isaga lahus (hetkel elab ta oma ema juures), siis käib laps paar korda kuus seal, kas siis nädalavahetuseks või vahel veidi rohkemaks. Kuna olen palju tööl, et saaksin lapsele pakkuda kõike vajalikku, veedab ta enamuse ajast minu vanaemaga.

Probleem on aga järgmine, laps ei kuula sõna, lööb kui oma tahtmist ei saa ja vahel teeb ka niisama sihilikult haiget. Ise arvan, et probleem on meie lahkuminekus ja selles, et ta käib kahe kodu vahelt ja kuna mu vanaema on ikkagi vanainimene, on tal lapse kasvatamisest teised arusaamad ja seega tuleb konflikte.

Kuidas tegeleda probleemiga, et laps saaks aru, mis ta valesti teeb, ei lööks ega teeks haiget kui ta oma tahtmist ei saa? Kas oleks abi lastepsühholoogi juurde minemisest koos lapse isaga ja üritada probleemile koos lahendust leida?
Kuidas mõjutab lapse edasi-tagasi käimine issi ja emme vahelt ja saab seda talle kuidagi kergemaks muuta?
Õnne Aas-Udam
Psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 17.08.2016 kell 14:37
Olete noor ema ning kasvatate vanaema abiga väikest tütart. Nagu kirjutate, käite palju tööl, et pakkuda lapsele kõike eluks vajalikku, - kindlasti annategi endast parima ja see pole kerge. Kui mõelda, et töötate enam (kahe kohaga?), olete kindlasti ka ise väsinud. Mida aga teie väike tütar vajab, on enda ja eluga hästi toimetulev ja rahulolev vanem. Mida tahan öelda, on see, et kas ja kui palju panustab lapse isa teie majanduslikku toimetulekusse.?
Kirjutate, et laps lööb, ei kuula sõna. Kuna tegu on 2,5 aastase lapsega, siis mõneti on tema ebakohane käitumine arusaadav, eakohane. Miks 2,5 aastane ei kuula sõna ja lööb, kui oma tahtmist ei saa- see, et üks alla kolmeaastane põnn oma pettumust, kurbust, pahameelt või muid tundeid väljendab kehakeeles- on selles vanuses pigem tavaline.
Seotud on see lapse verbaalse võimekusega, kui palju suudab ta ennast juba sõnadega väljendada. Öelda, mida ta tunneb, mis talle meeldib, mis ei meeldi jne. Lapse käitumine on alati vajaduspõhine, midagi on kas liiga palju, või midagi on puudu. Lapse ebakohane käitumine kannab täiskasvanu jaoks sõnumit, et tal on mure- ja ta ei oska sellega veel täiskasvanute moodi toime tulla, seetõttu reageeribki impulsiivselt. Kui sõnavara puudub, kompenseeritaksegi see tihti löömise-sülitamise-näpistamise-tõukamise-asjade loopimise, jne. kaudu.
Seega on teie, kui ema roll õpetada lapsele emotsionaalset sõnavara, et laps suudaks edaspidi üha enam rääkida, mida ta mingis olukorras tunneb ja vajab, selmet reageerida agressiivselt. Seda saab teha, kui peegeldada lapsele tagasi tema kogetavaid emotsioone, näiteks: "Kui ei lubanud sul laualt kommi võtta, siis see ei meeldinud sulle ja ajas kohe nutma..." Tundesõnavara saab õpetada, kui vaadata koos raamatuid, filme ja arutada, mida üks või teine tegelane selles olukorras tundis ja mispärast, jne.
Teisalt tuleb alati anda lapsele selge sõnum, et haiget teha ei tohi. Kõik tunded on ok ja aktsepteeritavad, mitte aga agressiivne käitumine. Väikelapsele piisab, kui ütlete rahulikult, ent konkreetselt: "Stopp! Valus on. Ei löö!".
Võiksite lapse võtta enda kõrvale või sülle istuma ja aidata tal rahuneda, vajadusel lasta tal nutta (nutt on parim pingemaandaja üldse!), samal ajal rääkige, et saate aru, et laps on kurb, pettunud jne jne, ent löömine on keelatud. Öelge, et kõik tunded, mida ta tunneb, on lubatud tunda ja et te olete tema kõrval, tema jaoks olemas.
Kuna tegu ikka päris väikese lapsega, võite mõelda, kas saaksite talle pakkuda lühemat lasteaianädalat, või kasvõi ühel-kahel päeval talle varem järele tulla, - lapse vajadus on olla pigem oma vanematega (kui lasteaias) ja saada neilt kinnitusi, et teda armastatakse ja et tema maailm on turvaline. Andke tütrele palju positiivset tagasisidet, mis kõik on hästi, mis teid tema tegemistes rõõmustab jne jne,- pigem keskenduge kõigele heale oma lapse juures ja väljendage seda sõnades, see kinnitab talle, et ta on väärtuslik, oluline ja võib samuti tasapisi agressiivset käitumist (mis võib ka olla ebakindlusest tingitud) vähendada.
Lugege perekeskus Sina ja Mina kodulehelt e-koolitust lapsele piiride seadmisest (ei ütlemisest), tulge keskusesse mõnda loengut kuulama või liituge alustavate vanemate suhtlustreeningu gruppidega.
Tark vanem õpib ise, - siis on ka oma väikest põnni lihtsam mõista ja suunata.
Teie küsimusele, kuidas mõjub lapsele issi-emme vahet käimine, siis nagu aru saan, on lapse kodu ikka teie, ema juures. Teie olete lapse peamine hooldaja. Isal käib ta aegajalt külas. See on täiesti adekvaatne, laps ja isa vajavad mõlemad kontakti ja koosveedetavat aega.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
-->

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!