Tere. Kirjutan ühest omapärasest nähtusest oma 2,5 a lapse juures, mis tekkis u pool aastat tagasi. Kui ta näeb midagi hirmus meeldivat (tema puhul siis millegi mehaaniline liikumine yles-alla vôi vasakule-paremale, uksed, väravad, garaazhid, liftid, kraanad, kiigud jne); siis läheb ta justkui ekstaasi, natuke nagu krampi lausa, suu läheb pärani o-kujuliselt, käed tôusevad körvale ja küünarnukkidest köverdatult üles, randmed hakkavad keerlema kramplikult. Ja seda tuleb ette ainult nende kôige hullemalt meeldivamate asjade puhul (vt eelnevat nimekirja), talle muidu meeldivad palju asjad ja nähtused, aga need ei tekita sugugi sellist reaktsiooni. Ma ei oska enam välja môelda, mida sellest arvata. Pole nagu kunagi teiste laste puhul sellist käitumist/reaktsiooni täheldanud, ja panen ka tähele, et teised vanemad panevad natuke tema käitumist imeks (mänguväljakull kiige liikumist vaadates näiteks) Üsna emotsionaalne laps on kyll, kui on rôômus, siis ikka on, kui kurb, siis krokodillipisarad voolavad ilma mingi pingutuseta, kui vihane, siis on seda ka kenasti aru saada kôigil ymbritsevatel Yks arst pakkus, et kuna tal kône hilistumine (2,5 a, ytleb u 100-150 sôna, ka môned kahe- vôi kolmesônalised lihtsamad laused hulgas, aga sônad hakkasid tulema alles 2a3k. Kakskeelne pere.), siis vôib olla pôhjus selles, et kuna ta sônadega kôike väljendada ei oska, just oma suurt emotsiooni, siis teeb ta seda nö fyysiliselt. Ma ei tea, mul môistus otsas. Ehk keegi on kunagi niisuguse asjaga kokku puutunud?
Psühholoogina ei ole mul tõepoolest väga palju lisada arsti kommentaarile. Kui laps on kakskeelsest perest pärit, siis ei pruugi lapse areng kulgeda traditsiooniliselt. Kõne on arengu oluline tegur ja mõjutaja. Normist kõrvalekallete puhul võib tulla ette ootamatusi ka lapse käitumises. Kuna 2,5 aastane on siiski veel piisavalt väike, soovitan õpetada lapsele emotsioonidega seonduvaid sõnu. Vaadake koos raamatust pilte või printige arvutist erinevate emotsioonidega nägusid. Arutlege, mis tuju neil piltidel näha on: Rõõmus, lõbus, üllatunud, kurb, vihaneuudishimulik, väsinud, vaimustunud jne. Raamatupoes olen näinud ka nn. Tunnete karate, mis kindlasti ei ole mõeldud 2,5 aastastele, kuid võib olla tekitavad mõtteid, kuidas oma last tunnete väljendamise osas veelgi rohkem toetada.
Yks arst pakkus, et kuna tal kône hilistumine (2,5 a, ytleb u 100-150 sôna, ka môned kahe- vôi kolmesônalised lihtsamad laused hulgas, aga sônad hakkasid tulema alles 2a3k. Kakskeelne pere.), siis vôib olla pôhjus selles, et kuna ta sônadega kôike väljendada ei oska, just oma suurt emotsiooni, siis teeb ta seda nö fyysiliselt. Ma ei tea, mul môistus otsas. Ehk keegi on kunagi niisuguse asjaga kokku puutunud?