2a8k poiss lükkab pissile minemist edasi päris viimasele hetkele, nii et siis enam ei jõua. Kas on tilk püksis või on püksid päris märjad. On näha, et tal on pissihäda, lööb tantsu lausa vahel, aga kui öelda, et mine pissile, siis ütleb, et tal ei ole pissihäda. Kui korrata palvet, siis frustreerub ja ütleb, et ei ole pissihäda. vahel on siis juba tilk püksis v pool minutit hiljem jookseb potile. Issi ja vanaema on sellise rangema lähenemisega ja üsna kriitilised selle asja suhtes. Pean tõenäoliseks, et see tekitab lisastressi, aga ma ei tea, kas see on algne põhjus või kuidas selleni jõuda. Lisan selle, et poeg oli 2a3k kui meil sündis teine poja. Ajaliselt see pissile mitte minek ja venna sünd küll ei kattu.
Teie poeg on vanuses, mille arenguülesandena on arengupsühholoogid välja toonud vajaduse saavutada initsiatiivikus, tunnetada oma formeerunud "mina" mõjukust ja piire. Tegu ju ikkagi esimese lapse iseseisvumise perioodiga. Selles vanuses lapsed suudavad juba paljugi, samas kogevad ka pettumust. Oma vajadusi ei osata veel ise adekvaatselt mõista/täita/lahendada ja samas proovitakse oma mina võimu- ennast kehtestada. Sageli väljendubki see vanema jaoks talle vastuvõetamatus käitumises.
Võimalik, et teie pea kolmeaastase poja soovimatus õigel ajal pissile minna/pissi kinnihoidmine on kui selle esimese iseseisvumisperioodi tunnus/sümptom (ülekantud mõttes). Laps püüab midagi ise kontrollida- mina ise otsustan, kas lähen potile või ei!
Kui seda käitumist sellisel moel tõlgendada, võiksite mõelda, mida saaksite oma lapsele pakkuda, et ta tunneks- saan hakkama!, mina otsustan!, olen armastatud!
Seda siis alternatiivina olukorras, kus laps on leidnud oma mõjukuse väljendamiseks täiskasvanutele ebasobiva vormi.
Võite ka mõelda, mis lapse sellise käitumise taga veel võib olla- kuigi leiate, et noorema lapse sünd ei peaks selliset käitumist tingima, siis kui vaadata olukorda teie kolmese poja silmade läbi, - siis väiksevenna sünd on ikka suur ja oluline muutus tema elus. Nüüdseks on juba viis kuud väike beebi saanud enam tähelepanu ja imetlust, kui tema (kes ta enne sai kõikide oluliste täiskasvanute tähelepanu ainuomanikuks) ja see võib tekitada suuremas lapses armukadedust, segaseid tundeid ja kindlasti soovi pälvida märkamist. Laste puhul on teada, et nende jaoks ei ole vahet, millist tähelepanu nad täiskasvanutelt saavad- isegi kui see on negatiivne tähelepanu, on see ikkagi tähelepanu (mida laps nii väga vajab).
Võimalik, et pissimise probleemiga ta seda just saab. Teda märgatakse, temaga suheldakse, ta on hetkeks tähelepanu keskpunktis...
Kindlasti ei muuda ebakohast käitumisest lapsega pahandamine, riidlemine ega karistamine. Need vaid tõmbavad lapse alles habrast minatunnetust, enesehinnangut alla ning ennustan, et pissiprobleem jätkub, või isegi kui peaks kaduma, tuleb selle asemel mingi teine vastuvõetamatu käitumine.
Soovitan teil ja pereliikmetel panustada väikemehega tegelemisesse aega ja head tahet. Laps vajab, et märgatakse tema häid omadusi, tegevusi, mis tal õnnestuvad, olukordi, mis teid täiskasvanutena rõõmustavad- ta peab neid kuulma ja igapäevaselt!
Kaasake põnni tegevustesse, kus ta saab kasulik olla, oma panuse anda- see toetab ta positiivset minakuvandit.
Kui on vaja piire seada, tehke seda nii, et räägite, milline on kohane käitumine, mida tohib teha (selle asemel, et keelata ja tuua fookusesse käitumine, mida ei tohi teha). Võite mõelda, kuidas muuta pissilkäimine mõnusaks ja pingevabaks tegevuseks, kaasake poeg arutelusse, kuidas talle meeldiks.
Samuti võite proovida, et mõnda aega sellel teemal mitte keegi teie perest ei räägi, ei pööra teadlikult tähelepnu, kui juhtub apsakas. Kui ebakohane käitumine ei saa tagasisidet, võib see iseenesest aja möödudes ära kaduda.
