Tere
Olen mures enda kaheaastase tütre pärast. Olen viimasel ajal märganud, et lapsel on kinnisideed või kindel nägemus asjadest. See tundub vb naljakas, et kindel nägemus aga muret teeb neile asjadele reageerimine tema poolt. Näiteks esimene lugu. Laps on õppinud viimase kuu aja jooksul oma mängude korrastamise ära. Olen alati palunud, et kui kodust lahkume või magama lähme, siis mängud korda. Nii ta siis koristab alati oma tuba. Ühel õhtul hakkas ta isaga magama minema. Jäid mõned asjad laiali ja isa juba kustutas tule. Laps hakkas nutma ja nõudis, et isa asjad korda paneks. Rahunes alles siis, kui asjad olid omal kohal. Teine lugu. Olime väljas ja tühjendasin enda taskust asjad prügikasti. Laps hakkas meeletult nutma ja nõudis, et ma need asjad sealt tagasi võtaks. Pika selgituse peale rahunes. Kolmas lugu. Olime külla minemas ja pidin kaasa võtma kotikese asjadega. Laps nägi, et ma kohe seda kaasa ei võtnud ja keeldus toast väljumast. Hakkas nutma ja käskis mul asjad kohe võtta. Selgitasin, et viime muud asjad autosse ja lähen asjadele hiljem järgi. Seniks rahunes, aga autos ootas väga pingsalt millal kotikesega saabun. Neljas lugu. Olime apteegis ja panin osad asjad juba letile. Siis meenus midagi ja haarasin asjad, et korraks veel ringi vaadata. Laps jälgis olukorda ja hakkas taas nutma ja palus, et asjad paneks tagasi letile. Nii siis panin asjad letile, laps rahunes ja kõik korras.
Vahel ei tohi riideid seljast võtta ja hakkab nutma. Paneme asjad selga tagasi või käib seljast võetud asjad kaenlas ringi.
Kuu aega tagasi tekkis meile kindel kaisuloom. Kaisuloom on kõikjal kaasas ja eriti vajalik on siis, kui laps juhtub haiget saama. Ta otsib hüsteeriliselt enda loomakest. Samuti on viimane nädal olnud nutu ja kisaga ööd. Laps nutab ja otsib koguaeg midagi taga.
Tütrest veel nii palju, et hakkas juba esimesi sõnu lausuma enne aastaseks saamist. Hetke kõnes on 4-6 sõnalised laused. Vanasti virgus samuti unest, kuid mitte nuttes. Siis piisas korraks tema juurde minemisest, hetkel vajab ta aga kaisutamist ja kõrval magamist. Omas toas magab ta juba 10 kuud.
5 kuud tagasi sündis meie perre väike vend. Vennaga toimetab rahumeelselt, eks on ikka hetki kui tahab teda kõvasti kallistada/paitada. Kas see on kuidagi mõjutanud meie tütre käitumist või on nende käitumiste taga muu probleem. Kuidas leida sellistele nutuhoogudele/ hüsteerilistele reageerimistele lahendust/ennetamist? Tänades!
Viimasel ajal on teie kaheaastase tütrekese käitumisse tekkinud murettekitavad episoodid, nutuhood ja ülitugev reageerimine teatud olukordadele. Olete segaduses, mis võib olla selle põhjus ning sooviksite teada, kuidas teil omalt poolt oleks kohane lapsega käituda.
Kõigepealt tasub arvestada, et selles vanuses lapsel on käsil väga oluline ja murranguline arenguetapp – toimub tema oma mina, isiksuse eristumine, mil pisikesest „oma maailmas“ elavast beebist saab sõltumatu inimene. Laps tajub järjest enam, et ta suudab mõjutada ja kontrollida ümbritsevat keskkonda. Järjest suurenev iseseisvus, füüsiline aktiivsus ja intellektuaalne areng viivad üha laiemale maailma avastamisele. Maailm näib põnnile ühteaegu põnev ja uudne, kuid võib tunduda samas ka hoomamatu ja hirmutav. Kui laps on keskmisest tundlikum, siis võib taoline maailma avastamine olla ka päris kurnav ja kaasa tuua erinevaid pingeid ja hirme.
Mainite, et hiljuti toimus teie peres muutus - perre sündis väike poeg. Kindlasti on sel väga olulisel sündmusel mõju teie kaheaastasele tütrele. Selles eas laps on üldse väga tundlik vanematest lahusoleku ning erinevate elumuudatuste suhtes. Kui laps avastab, et ema pole hetkel tema jaoks, siis kogeb ta lahusolekuhirmu. Seda enam võib väikese venna tulek tema kõrvale tekitada teie tütres hirme, kas ja mil määral emme endiselt tema päralt on ning see irratsionaalne hirm ema „kaotada“ võib suuri pingeid põhjustada. See võib omakorda tingida selle, et lapsel on ülisuur vajadus kindluse, korrastatuse ja prognoositavuse järele, ta tahab kogeda, et olukord on tema kontrolli all. Soovitan võimaldada lapsele nii palju rutiini kui võimalik, et olukorrad oleksid turvalised ja ettearvatavad. Kui midagi on kokku lepitud, siis kui vähegi võimalik, nii see peabki toimuma. Taolistes „hüsteerilistes“ oluokordades on parim endal jääda rahulikuks ja last mõista ning toetada. Kindasti on aga veelgi olulisem leida tütre jaoks kahekesiolemise aega, olla tema päralt, temaga koos tegutseda, teda kuulata. Peaksite sõnades selgelt väljendama talle oma hoolt ja armastust. Kui laps ka ise ei näita välja hirmu ema „kaotamise“ ees, siis võib selle ise aeg-ajalt jututks võtta ja lapsele kinnitada, et emme peab küll nüüd aega ja jõudu jagama tema ja venna vahel, kuid kindlasti on emme tema jaoks ikka olemas ja et tema on emmele endiselt väga oluline ja kallis.
