Ei oskagi kusagilt alustada, nädalavahetus peaks olema puhkus ja rõõmus koosveetmise aeg, meil on see aga täielik õudus...
Laps 3a6k ei kuula ja on tahtlikult "paha"- lööb, lõhub, karjub, teeb just seda, mida keelame..
Hommikul, ärkame kõik koos ühes voodis, laps uinub küll oma voodis, aga öösel ärkab hrmunult üles ja tuleb meie juurde magama, nii on see juba pikalt. Vahepeal, kui eriti väsinud olime, magaski ainult meie juures, lihtsalt ei olnud jaksu teda oma voodisse magama meelitada.
Niisiis, ärkab laps 6 paiku, iga päev, mina ja mees oleme kurnatud, juba hommik algab halva tujuga. Laps ärganud, ajab ta ka meid mehega üles, algul teatab vahvalt, et ärgake üles ja kui me ei ärka lööb. Lööb päris kõvasti, niiet tõsimeeli kardan, et ta võib mulle viga teha. Vahel torkab näpuga silma, tõmbab juustest või lööb näkku- igatahes ärkan valu või ehmatuse peale. Püüdsime mehega ära jagada hommikud, mil kumbki meist magada saaks, ei tööta, laps lihtsalt karjub teises toas, et ka ema või isa üles ärakaks ja näiteks ei lähe ärkveloleva lapsevahemaga potile/pane riidesse, nõuab, et see lapsevahem, kes magab ärkaks ja aitaks teda.
Oleme mehega täheldanud, et olukord on parem kui kumbki meist on kodust ära, ja laps saab kogu ühe vanema tähelepanu.
Hommikusöök. Kallasin jogurti valesse klaasi, laps viskab klaasi maha, niikaua kuni seda koristan on tema voodist kogu voodipesu maha visanud, ma ei suuda ka enam rahulikuks jääda, ikka pahandan, ja palun ta abi voodi korrastamisel või siis nö tekkinud olukorra heastamisel, saan vastuseks ülbe "tee ise!". Olen püüdnud tal käest kinni hides koos teha, selle peale ta lööb, küünistab, hammustab.
Õuemineku aeg. panen valmis riided, palun lapsel pluus ära võtta, luba, et aitan uue pluusi selga. Laps võtab uue pluusi viskab maha ja hakkab voodi peal hüppama, kui püüan teda püüda, jookseb eest ära. Küsime, et kas ta tahab üldse õue minna, jah, tahab. Üten siis, et paneme siis riidesse, ei pane. Panen poolvägisi talle õuepluusi ja püksid ja hakkan ennast riietama, tema aga võtab need seljast ära. Mees on selleks hetkeks juba nii välja vhastatud, et läheb uksest välja, teatab, et tema sellise lapsega välja ei taha minna. Ilmselgelt selle peale laps tõmmab tuurid veel rohkem üles.
Riidesse saamegi hirmuga, et issi läheb üksi välja ja teda sülle ei võtagi. Siis armuline lubab ennast riietada. Ise ta kodus nädalavahetusel riidesse ei pane. Kui on lasteaeda minek, ja mind ei ole, siis isaga kahekesiolles, sellised probleeme ei ole (riietumisel).
Lõunasöök. Tõstan kõigile kaussi suppi, küsin, et kas panen lapsele hapukoort ka, ja panen. Laps hakkab karjuma, et tema hapukoort ei tahtnud ja seda suppi nüüd ei söö ning lööb supikausi enda eest ära, niiet osa supist läheb lauale. Mina vihastan, just lõpetasin ju koristamise, et saaks puhta laua taga süüa. saadan lapse teise tuppa, et koristada, ja uuesti laud katta. Kutsun ta sööma, ta ei söö. Kui teda toidan, siis sööb. Tean, et ei tohiks, aga kui ta ei söö, siis ta ei maga jne -nõiaring.
Magamaminek. Loen muinasjuttu, kõik on kena, aga laps ei maga. Ta lihtsalt ei maga, kuigi on näha, et ta on unine. Kui ta on unine, on ta eriti kergelt ärrituv ja siis hakkab see sõda jälle pihta. Torkab, küünistab..on nagu väike tige okkaline tikker.
Kutsun puuvilja sööma, tema läheb ja sööb aga kassitoitu. Räägin, miks ei ole hea nii teha, isegi ei pahandanud, sööb ikka.
Kassiga on omaette lugu, kiusab ja hirmutab kassi. Räägin ja selgitan, ja päästan seda kassikest siis, laps ütleb selle peale, et ta mängib kassiga, mängib et tema on kuri hunt ja tahab kassi ära süüa.
No eks ta elab meie keelamist siis endast nõrgema peal välja, aga minu jaoks on see lubamatu!
Lõhub mõnda kodumasinat, keelan, räägin, et katki läheb või on juba läinudki. Laps solvub võtab meie koosjoonistatud pildi ja ütleb, et see on tobe pilt ja tahab seda katki teha.
Ma ei taha, et nädalavahetused sellsed oleks!
Pean mainima, et laps on aasta aega olnud lasieaia laps, ja aiast tulles on ta käitumine palju parem. Parem on ka siis, kui kumbki meist mehega on ära ja laps on kas ema või isaga. Koos olles on kõige hullem, ta ei lase meil mehega isegi omavahel rääkida, segab vahele, lööb.
Tunnen, et oleme lapse ära hellitanud, või ülepopunatud, samas kui nüüd teda karmimalt keelata/pahandada läheb asi ainult hullemaks, teeb just seda mida keelame ja võimendatult (taob veel kõvemini vastu kodumasinat) ja ei lõpeta enne, kui keegi teda siis kättpidi eemale tõmbab. Siis lööb, näpitsab, püüab igal võimalikult moel haiget teha..
Mis on meie väikesel mureks? Mida saame teda, et ennekõike ennast ei karistaks oma kangekaelsusega?
Teie jaoks on nädalavahetused muutunud kurnavaks, sest teid häirib lapse käitumine. Teile tundub, et laps teeb meelega just neid asju, mida te keelate. Kirjast selgub, et teie laps ei ole veel õppinud oma tundeid väljendama teisiti, kui löömisega, karjumisega, küünistamisega, torkamisega, protestiga. Te küsite, mis on teie lapsel mureks. Lisaks soovite teada, kuidas oleks õige lapsele piire seada.
Seda, mis mure lapsel on, saate te ise välja selgitada. Seejuures on kasulik teada, et lapse ülepaisutatud käitumine, nt liigne nõudlikkus, löömine, karjumine, tassi maha loopimine, uinumisraskused või kassi kiusamine, näitavad, et lapsel on raske oma tunnetega toime tulla. Mingid lapse vajadused on rahuldamata. Mis need olla võiksid? Näiteks füüsilise ja emotsionaalse läheduse vajadus? Turvalisuse vajadus? Vajadus olla aktsepteeritud ühes kõigi painavate ja tugevate ebameeldivate tunnetega ning kaasneva abitusega? Vajadus kontrollida oma keskkonda? Kas laps tunneb ennast väärtuslikuna? Kas laps magab piisavalt? Võib-olla laps tajub teie enda stressi, ebakindlust või mahasurutud tundeid? Te tõite oma kirjas välja palju erinevaid konflikte, mis leiavad aset ühe päeva jooksul, ning igaühes neist võib olla tegemist erinevate põhjustega. Lahendusi saab otsida, püüdes mõista lapse tundeid (ja teades sellises vanuses lapse põhivajadusi). Lapse tundeid saab uurida aktiivse kuulamise abil. Aktiivse kuulamise kohta lugege siit: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/ . Näide sellest, kuidas sellist kuulamist kasutatakse väikelapse vajaduste mõistmiseks, on järgneval lingil: https://www.youtube.com/watch?v=zvrkxlavNoM
Selle kohta, kuidas mõista 3-4 aastast last ja kuidas saavutada lapsega koostöö, on hea lugeda raamatut “Minu mõistus on otsas.” (Isabelle Filliozat, 2011). Lisaks soovitan Jesper Juuli raamatuid, näiteks "Sinu Tark Laps".
Mida keerulisem on olukord, seda tähtsam on täita armastuse anumat. Eriti siis, kui laps teid marru ajab.
Tundsite huvi selle vastu, kuidas seada lapsele optimaalsed piirid. Vastan sellele nii, et piire ei seata mitte lapsele, vaid lähtuvalt enda vajadustest – tuleb väljendada seda, kus on minu (vanema) enda piir. Selle eelduseks on teadlikkus sellest, mis mind häirib, kuidas täpsemalt on minu vajadused kahjustatud ja mida ma vajan. Oma piire tuleks sõnastada mina-keeles (enesekehtestamise kohta vaata: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
). Riidlemine, karistamine, hirmutamine ega alandamine ei sobi piiride seadmise meetodina– need tekitavad vastupanu, ja lisaks suurendavad lapse stressi.
Piiride seadmise kohta on perekeskusel olemas tasuta e-koolitus, mida soovitan: http://www.sinamina.ee/e-koolitused/koolitused/koolitus/?sid=2
Teile tundub, et laps teeb meelega just neid asju, mida keelate. Lisaks muudele põhjustele võib siin rolli mängida see, et keelamine juhib lapse tähelepanu sellele keelatavale tegevusele ja tal on raske ümber lülituda. Seetõttu on võrreldes keeldudega rohkem kasu korraldustest soovitava käitumise kohta.
Lapsele on oluline, et vanem suudaks tema tundeid taluda, jäädes seejuures rahulikuks. Siis laps tunneb end turvaliselt ja julgeb tundeid ka edaspidi väljendada. Laps vajab võimalust väljendada ka oma pettumust vanema seatud piiridele. Vanem saab toeks olla aktiivse kuulamisega ja lapse tundeid peegeldades.
Kirjeldasite, et magama mineku eel on laps stressis ja üleerutatud. Kas tema tähelepanu vajadus on täidetud? Rahuneda aitavad paitamine, kallistamine, vestlemine, massaaž. Võib teda ka peegeldada: “Ma tean, et sa tahaksid praegu veel mängida, sulle meeldiks praegu mängida. Nii palju huvitavaid mänge on vaja jõuda ära mängida”.
Kirjutasite, et laps lõpetab mingi kodumasina lõhkumise ainult siis, kui teda kättpidi eemale tõmmata – vahel aitabki puudutus või kehaline kontakt lapsel öeldut paremini mõista. Soovitan siinjuures juhtida ta õrnalt, kuid kindlalt eemale.
Lapsele on väga oluline turvaline kontakt ja suhtlus vanemaga. Jälgige, kui palju aega veedate iga päev lapsega kahekesi, tegeldes asjadega, millega ta soovib, olles seejuures kogu oma tähelepanuga kohal. Arvan, et ühest tunnist päevas peaks piisama.
Üldiselt võib öelda, et kolme ja poole aastased lapsed ei saa veel väga hästi hakkama oma tunnetega, nad proovivad uurida ja katsetada maailmas toimivaid suhteid, panna ennast proovile, seista oma vajaduste ja arengu eest. Lapsevanemana saate oma last selles kõiges toetada - kui vaja, siis ka nõustaja/pereterapeudi abiga
