Laps on 1,1 aastane. Oleme temaga enamus aja kodus olnud viimased 3-4 kuud haiguste tõttu. Nüüd aga on muutunud laps äravahetamiseni. Kui keegi teda vaatab (võõras), siis hakkab kisama. Kellelegi külla minnas, hakkab kisama. Ma ei või teisi lapsi/inimesi puudutada- kisa saateks. Ka teda ei või keegi puudutada. Teised lapsed ei või midagi võtta. Kohe läheb kallale, st surub hambad kokku, väristab end ja haarab jõuga lapsest. Halvemal juhul ka hammustab. Ja ma ei tea, millest selline käitumine. Kodus me nii ei tee. Ma ei raba tema käest asju- ikka püüan õpetada kuidagi seda jagamist, kuigi ma ei tea, kuidas ma peaksin seda tegema? Kuidas peaksin käituma, et selline olukord paraneks? Ma ei julgegi enam kuhugi minna, sest mu laps käitub kui ehtne türann.
Tundub, nagu oleks lapsel tugev vajadus tähelepanuks ja läheduseks. Tegu võib olla ka lapse sooviga end niiöelda välja elada kuna on pikalt koduseinte vahel olnud ja ei ole saanud teistega eriti suhelda.
Eks kodus emaga olles on ikka rahulikumad mängud ja lapsel ka teadmine, et kannid on tema omad ning alati võtta. Külas olles võib tekkida tunne, et iga asja eest tuleb võidelda. Ja nii käitubki laps agressiivselt.
Proovige siiski võimalusel rohkem last eakaaslastega mängima viia. Muidugi kui tervis seda ikka lubab. Kuigi algul on lapsel agressiivsus mängudes kerge tulema, õpib ta siiski tasapisi ka teistega arvestama. Seal juures on kindlasti abiks ka see, kui natuke toetate ja suunate teda mängus - asju jagama, teistega arvestama jne. Paljudel väikelastel on periood, kus nad ei taha oma asju teistele anda ning reageerivad agressiivselt asjadele, mis nende rahulikku olekut (või mängu) häirivad.
See möödub. Laps kasvab suuremaks ja mõistab, et olles ise sõbralik, on ka mängukaaslased tema vastu sõbralikud. Selleks peab ta saama kogeda erinevaid situatsioone teiste lastega mängides ja koos olles.
