Minu mure seisneb selles et kui ma oma 1,2aastasega kahekesi oleme siis ta on nii võimatu laps!Ta lihtsalt jonnib minuga,sõna ei kuula ja mul midagi teha ei lase.Üritan temaga mángida aga see lõppeb ruttu kuna huvi puudus ja hakkab mu peal turnima.Kui mángimisega hakkama ei saa siis loobib asju ning muutub tigetaks.Miks ta nii teeb?Samuti kui ei saa oma tahtmist viskab pikali ja jonnib.Lihtsalt kohutav juba mis toimub.Minu sōna absoluutselt ei kuula.Páevad möôduvadki vaid teda keelates.Ta on üksiks laps ning valdav aja olen temaga kahekesi.Teiste lastega puutub váhe kokku.Siis kui keegi veel kodus siis ideaalne laps.Ei mingit jonni,kisa ega pahanduste tegemiste.Asjugi loobib váhem.
Miks ta minuga nii vōimatu on?Ma tunnen et láhen hulluks ja ei saa temast enam jagu ning hirm et varsti lihtsalt istub mulle páhe.
Teie laps on jõudnud just sellisesse vanusesse, mil jonnid on sagedased külalised. Isegi kui vanemad püüavad mõista, et lapses on tärganud oma mina, mille juurde kuuluvad protestid keeldudele ja pidevad kemplemised, on see kahtlemata väga kurnav ja segadust tekitav. Küsite miks ta nii teeb? Nagu öeldud on see väga iseloomulik alates teisest eluaastast, mil lapsed on väga nõudlikud ja samas ka väga sõltuvad. Seetõttu on ka nende käitumine sageli vastuoluline ja muutlik. Kord tahavad üht asja, siis teist, kord on abitud ja siis jälle tahavad kõike ise teha, kord lepivad emaga, siis nõuavad aga isa jne. Kõik see paneb vanemate närvid proovile ja on täiesti mõistetav, et vahel tekib hirm, et laps kasvab üle pea. Kuid õnneks ei ole asi siiski nii hull kui paistab, kuid vaja kahtlemata raudseid närve ja kannatlikku meelt. Kui laps just kahekesi olles muutub tujukamaks ja agressiivsemaks ja teie muud ei saagi, kui vaid teda keelata ja temaga pahandada, siis võib juba ollagi sel moel seos loodud – laps on ärev, sest kahekesi olemine tähendab pahandusi ning ta ei tunne end turvaliselt ja pingevabalt ning see väljendub sobimatus käitumises ning teil piisavat põhjust temaga pahandada. Ja kui muster kordub iga päev, saabki üha uut kinnitust ja te mõlemad juba pelgate neid olukordi.
Kuidas sellest nõiaringist välja saada? Mõnda aega tasuks väga läbi mõelda, kuidas neid kahekesi olemised selliseks korraldada, et teil koos oleks tore, pingevaba ja huvitav, st mõelge läbi tegevusi ja olukordi, kus on olnud vähem pahandusi. Eesmärk oleks luua teisi seoseid ja positiivseid elamusi. Kui laps jonnib, siis kuulake teda aktiivselt, peegeldage tema tundeid, võtke sülle jne. Kui vaja piire seada, tehke seda lühidalt, konkreetselt (ilma pika moraalijututa) ja mina-keeles (vt ka meie kodulehelt Suhtlemisoskuste KKK).
Teie ise vajate ka kindlasti puhkust, et jaksata taluda lapse jonni, mis ju ikka vahel tuleb. Kui aga suhtuda nii, et laps ei ole mitte paha, vaid ta ei oska teisiti väljendada oma vastuolulisi tundeid ja ta vajab teid kui turvapatja, kes aitab rahuneda ja emotsioonidega toime tulla ning jonnimine ei ole tema pahatahtlik kavatsus teiega manipuleerida, siis ehk näib kõik veidi teises valguses.
Paljude emad on märganud, et laps jonnib temaga rohkem kui teistega ja see võib tähendada ka seda, et olete tema jaoks kõige lähedasem ja omasem ning ka vastakad tunded kergemad tekkima. Soovin, et teil jätkuks kannatlikku meelt ja usku, et olete piisavalt hea ema ja teie laps vajab teid, et iseendaga paremini toime tulla. Soovitan ka lugeda raamatut: A.Solter „Nutt ja jonnihood“.
