Mulle teeb muret, et kui poiss ei saa oma tahtmist, võib ta olla agressiivne ja tagantjärgi ka nagu ei pea seda valeks.
Tänane näide: poiss jäi lasteaiast (kuhu ta minna ei taha) koju, sai omaette mängida, nagu tahtis. Siis hakkasin putru tegema, tema nõudis makarone. Lubasin järgmine kord makarone teha. Mõningase protestimise järel leppis pudruga, aga tahtis potti suhkrut panna. Ütlesin, et võib enda taldrikusse panna, sest teised ei taha suhkruga. Tema hakkas püüdma suhkrut kätte saada, et ikka potti panna. Takistades teda, seletasin korduvalt oma seisukohta, püüdsin küsida tema lahendust olukorrale, kus tema tahab suhkruga ja teised ei taha. Tema aga ei kuulanud, vaid lõi käte ja jalgadega, küünistas, püüdis hammustada, ähvardas, vahel kriiskas. Rahunes alles siis, kui ikkagi sai suhkru kätte ja potti pandud. (Sain jaole enne, kui jõudis segi segada ja andsin siis magusama osa talle; aga õde ikkagi keeldus sellest pudrust, isegi ei proovinud. Üldse on poiss toidu suhtes väga valiv ja toit on üks korduvatest vihastamise põhjustest, aga ei saa ju tema kitsa menüü järgi elada või mitut sööki teha spetsiaalselt)
Pärast tuli jutuks, et mul on varvas valus (kuhu ta enne peale astus). Siis poiss ütles umbes nii, et see on sellepärast, et ma teda takistasin. Rääkisime siis veidi ka löömisest, aga ta ei väljendanud mingit arusaamist, et see ei kõlba. Pigem lubab erinevaid olukordi lahendada just löömisega. Lasteaiast pole siiski kaebusi tulnud, pigem on ta seal liiga tagasihoidlik.
6-aastane võiks ikka juba aru saada, et on vaja ka teistega arvestada. Aga kui ta on midagi pähe võtnud, ei ole ta nõus arutama ja vihastub, kui ei saa oma tahtmist, vahel on vaja teda füüsiliselt takistada keelatut tegemast, mis enamasti tähendab temapoolset löömist jms. Mida siis teha sellistes olukordades?
Teile teeb muret 6-aastase poisi käitumine. Kirjeldate olukordi, kus laps ei käitu soovitult ja küsite, mida teha. Kahjuks jääb selgusetuks, mis seos on teil lapsega. Kuna nimetate last poisiks, siis eeldan, et tegu ei ole teie pojaga.
Tõepoolest 6-aastane laps on vanuses, kus talle on juba võimalik olukordi selgitada. Samas on seda vajalik teha eakohaselt ja kontekstist lähtuvalt. 6-aastasele lapsele on iseloomulik päris omapärane ja ehk isegi vastuoluline maailmapilt. Nad uurivad, mis on vale, mis on õige, mis on lubatud ja mis mitte, kes on süüdi ja kes on hea. Tihti on nende eeskujudeks politseinikud, superkangelased ja üleloomulike võimetega muinasjututegelased, neid peetakse ikka veel reaalselt eksisteerivaks. Katsetatakse isegi samalaadsete tegudega ja kui selline käitumine ei õnnestu, siis ollakse pettunud. Samuti tuleb selles vanuses päevakorrale sõpruse teema, kes on sõber ja kes ei ole. Tihti katsetatakse jõulist enesekehtestamist, kui ümbritsevad inimesed seda võimaldavad. Tavaliselt, mida turvalisemana laps ümbritsevat keskknonda tajub, seda rohkemta katsetab ja seda rohkem ka oma stressi ja pettumust vastuolulise käitumisega välja elab.
Seega põhjusi teie poolt kirjeldatud käitumise puhul võib olla mitmeid. Käitumise muutmiseks on vaja eelkõige olla lapsega kontaktis. See tähendab-olla tema jaoks olemas. Last on vaja tõeliselt kuulata ja talle tema mõtteid tagasi peegeldada. Kui täiskasvanu küll justkui kuulab, aga on mõtetega mujal või ühe silmaga telefonis suhtlemas või kodutöid tegemas, siis tajub laps, et tema sõnum ei ole oluline ja tema ise ei ole oluline. Siinkohal kuulamine ei ole n.ö. kuuletumine. Kui lapse sõnum on kuulatud, siis on ta oluliselt vastuvõtlikum selgitusele, mida teha on sobilik ja mida mitte. Teine pool lapse käitumise muutmisel on piiride seadmine (enesekehtestamine), kus täiskasvanu ütleb, mida võib ja mida mittte. Kui laps mingil põhjusel piire seadvat inimest täiskasvanuna ei aktsepteeri (suhkru lisamine potti just sellise pildi andis), siis ta ka ei kuuletu. Kuidas kuulata ja kuidas seada piire, saate lugeda meie kodulehelt.
