Tere!
Mul on imearmas vàike laps, 1a6kuune. Ei käi lasteaias vaid on minuga kodune. Ta on kodus tõeline ingel, seda siis siiani. Hetkel on sihukesed jonnituurid et ma lihtsalt ei tea mis teha enam Kui midagi ei saa või ei tohi vôtta siis on jonn nii suur et viskab end maha pikali, peksab jalgadega ja rullib ennast mööda maad Just tulin lapsega õuest tuppa, sest kui ei lubanud prügi üles korjata viskas end pori sisse pikali Ma lihtsalt ei tea mis teha või kuidas kàituda?
Käin paar korda nädalas trennis ja sel ajal on laps issiga kodus, issi ütles et laps on niii hea laps ja ei ole üldse sellist jonni. Kui mina olen ka kodus siis on iga keelu peale kohutav jonn majas
Tean et paljudel lastel tuleb selles vanuses see "kohutav kahene". Aga mis see endast täpsemalt kujutab ja mida ma saan teha selleks et neid jonnihoogusid ei oleks nii palju? Vôi sootuks kaoks?
Laps on muidu tôeline imelaps. Ainult nüüd see kohutav jonn...
Andke nôu kuidas kàituda palun.
Ühest küljest mõistate, et jonnimine on eakohane, kuid samas teeb ka nõutuks, seda enam kui näib, et ta protestib eelkõige teiega ning mujal jätkub tal kannatust rohkem.
Teie imearmas laps on jõudnud just sellisesse arenguetappi, mil toimuv väga palju huvitavat. Laps on järjest aktiivsem, uudishimulikum, ta oskab palju rohkem, maailm tundub nii huvitav ja tahab end tunda iseseisvamana. Sel ajal on märgata tema eraldumist emast, kuid samas ka suurt sõltuvust. Tema „mina-ise“ (samuti tahan, ei taha jms) väljendab suur muutust eneseteadvuse arengust. Temas käib suur võitlus emast eraldumise ja temast sõltuvuse vahel. Mida ahvatlevam on välismaailm, seda rohkem puutub ta kokku ka ebaturvalisusega. Varem oli ta täielikus sõltuvuses emast, nüüd puutub kindlustunne hapramaks, sest ema ei ole enam nii iseendast mõistetav ning see on hirmutav. Kui ema vahel ära käib, siis seda enam mõistab laps, et kõik ei allu tema kontrolli alla ning selle paratamatusega on veel raske leppida.
Selle etapi läbimiseks vajavadki lapsed raudsete närvidega vanemaid, kes jaksavad taluda lapse vastuolulisi tundeid (kord vihkab, kord armastab), kes on ühel hetkel nii püüdlikud ja seejärel protestivad kõige vastu. Teie emana saate aidata tal tunda, et olete olemas kui ta teid vajab, talute tema viha ja hirme (ei hakka temaga ise jonnima) ning armastate teda ikka.
Sel perioodil on hea läbi mõelda, mis on need asjad, mida laps saab ja oskab ise teha, et ta tunneks end hästi hakkama saavana. Jätke alles need nõudmised-piirangud, mis on hädavajalikud, kuid vältige olukordi, mis võiksid tekitada palju keelamisi, kamandamisi või karistamisi. Ühesõnaga mõistlikke piire on vaja ja selgust ka, mis on lubatud, mis mitte. Olge konkreetne ja rahumeelne. Pika juttu ja ähvardamisi, mis kõik juhtub, pole vaja. Protesti korral olge tema juures, püüdke säilitada mõistev suhtumine tema tunnetega võitlemise suhtes. Ta vajab teie kohalolekut ja oma raskust mõistmist, et iseendaga paremini toime tulla. Sõnavara arenedes muutub järjest olulisemaks aktiivne kuulamine ja tunnete peegeldamine. Jätkake temaga koosolemisi, mil ta tunnetab, et olete just tema päralt, sest sel perioodil vajab ta eriliselt just emotsionaalset kontakti, st oma elamuste jagamise võimalust teiega ning teie empaatiat temas toimuva suhtes.
Soovitan lugeda veel samal teemal: A.J.Solter „Nutt ja jonnihood“ (vt meie kodulehelt ka teisi soovitusi).
Kui midagi ei saa või ei tohi vôtta siis on jonn nii suur et viskab end maha pikali, peksab jalgadega ja rullib ennast mööda maad