Kodus on paarinädalane imik ja 2 aasta ja 4 kuune väikelaps. Armukadedust beebi peale pole aga kuna mina pean beebiga rohkem tegelema kui varem siis oleme teda suunanud rohkem issi juurde.
Näha on, et laps tunneb minu tähelepanust puudust. Kuna varem käisin temaga poes koos ja pood asub lähedal üritan ( enamasti iga õhtu) käia poes temaga kahekesi, et ta saaks ainult minu tähelepanu.
Nüüd jai aga suurem laps haigeks ja 3 paeva pole ma saanud väljas temaga käia ning kuna pisike on rp laps ja hetkel suure osa päevast rinnal pole ta ka kaissu saanud tulla v sules istuda. Igal võimalusel on isa pisikesega ja mina tegelen suurega aga kahjuks ajaliselt vaga vahe. Nüüdaps räägib, et tema on emme pähh seda siis selle peale kui ma ütlesin, et ta on emme kullake ja emme kallis. Ise naeratab ja vaatab ootusärevalt minu otsa. Mina kinnitan, et ta ei ole pähh vaid on emme kallis.
Kas selline enda kohta halvasti ütlemine tuleneb vähesest tähelepanaust v laps arvabki endast nii ? Pähh on muidu kasutuses halbade asjade kohta - pähh toit jms.
Kuidas üldse peaks käituma, et laps tunneks ennast ikka tähtsana ja mitte kõrvale jäetuna seoses beebiga.
Beebi sünd perre on suur muutus, - kõigile teie pere liikmetele, nii ka suuremale lapsele- ja sellega kohanemine võtab oma aja.
Vanema lapse jaoks on noorema sünd perre alati veidi frustreeriv, varem vaid talle kuulunud vanemate jäägitu tähelepanu on nüüd suuresti suunatud väiksemale ja paratamatult kogeb ta ilma- ja kõrvalejäetuse tunnet.
Olete vastutustundlik ja hooliv vanem, kes arvestab lapse vajadusega tunda end erilise ja armastatuna, pakkudes lapsele sina-mina aega,- kirjeldate kahekesi tehtavaid õhtuseid poeskäike. Sina-mina aeg tähendabki, et vanem pühendab iga päev lapsele 15-30 minutit oma jäägitut tähelepanu/aega, et lapsega kahekesi koos tegutseda, kus teeme midagi, mis rõõmustab just last (laps valib tegevuse), - kindlasti jätkake seda!
Tunnustada tuleb ka pereisa, kes teadlikult tegeleb enam lapsega,- toimite vanematena suurepäraselt!
Paljud lapsed püüavad vanemate tähelepanu saada ebakohasel viisil, kuna teisiti nad ei oska- ja kui näiteks teie nimetamine "pähhiks emmeks" saab reaktsiooni, jätkab ta seda käitumismudelit, kuna see mingil moel kompenseerib talle tema vajaduse.
Lisaks on teie laps arenguliselt jõudnud ajajärku, mil ta mina formeerub ja katsetama hakataksegi kõiksugu piire/reegleid,- ehk oma mina mõjukust. Säilitage rahu!, see on alati kõike tõhusam, selgitage vajadusel lihtsalt ja lühidalt,- et saate aru, et laps võib olla kurb ja pettunud, et emal ei ole hetkel tema jaoks niipalju aega- .
Lapse käitumine on alati vajaduspõhine ning tema vajadus on olla armastatud, hinnatud, ta soovib tunda end erilise ja ainukordsena.
Kuidas siis veel aidata oma last? Pakkuge talle nii palju kui võimalik positiivset tunnustust ja tagasisidet, leidke iga päev tema tegemistes paar asja, mida saate talle tagasi peegeldada, et see tegevus/käitumine rõõmustas teid. Iga laps on alati milleski hea, märgake seda, mida ta oskab, mis õnnestub, või mida ta on õppinud tegema.
Võimalusel kaasake laps beebi eest hoolitsemisse kaasa, näiteks paluge tal tuua midagi (lutt, mänguasi), kiigutada, aidata sokke jalga panna jne. jne. - andke talle edasi sõnum, et ta on nüüd suurem ja ta saab aidata teid väiksema eest hoolitsemisel. Ning et see on teile hästi oluline ja et te hindate seda väga!
Nii aitate tal tunda uhkust oma uue rolli üle ja see toetab lapse kohanemist muutunud elusituatsiooniga.
