Meie 4-aastane poisslaps on liiga "tubli ", see mure võib tunduda imelik.
Ta käitub igal pool ilusti, hästi vaikne rahulik ja kannatlik. Lasteaia õpetaja sõnul "ainus laps rühmas kes oitab oma järjekorda". Aga ta ei seisa enda eest, kui keegi ta kallale üritab tulla, lihtsalt pöörab selga, kergesti loobub oma asjadest. Tean et nukrutseb ja solvub, kuid ei ürita ennast tõestada. Panime teda trenni et tunneks jõudu endas, kuu aega käis ja väga palus enam mitte käia, sest ei taha. Valis hoopis kunstilise huviringi.
Kodus muidugi mürab, aktiivne ja isegi jonnib, see "minu oma!" täiesti olemas.
Mujal - õues, lasteaias..nagu kõrvalejäetud.
Jah, ka „liiga tubli“ olemine võib kaasa tuua muret, kui see tähendab, et laps jääb sageli kõrvale, temaga ei arvestata ja ta sageli loobub endale olulistest asjadest. Aga hea on see, et ta kodus saab olla tema ise, näidata oma tahet, aktiivsust ja initsiatiivi. Saan aru nii, et te peate seda loomulikuks, et ta vahel „jonnib“ ega püüa seda maha suruda ja loodetavasti oskate selle üle ka rõõmustada, arvestades tema raskusi kodunt väljaspool enda eest seista.
Kuigi üks võimalus oleks 4.aaastase poisile pidevalt seletada või õpetada, mida ta peaks nendes olukordades tegema, kui keegi talle liiga teeb., arvan siiski, et see pole eriti tulemuslik ja temas võiks pigem kinnistuda teadmine, et temaga on midagi valesti ja ta ei saa ise hakkama. Seda enam, et te ei saa ju olla juures, kui need enda eest seismise olukorrad tekivad. Eelkõige vajab ta ju julgustust ja positiivset kogemust. Seda saate talle pakkuda näiteks kodus.
Peamine küsimus ongi see – kuidas tal on kodus „lubatud“ oma tahet väljendada, vastu hakata, mitte nõustuda, „jonnida“, ja olla vahel pahane, solvunud, vihane? Kui kodus seda olulised täiskasvanud märkavad ja ei püüa neid ilminguid maha suruda ega arvusta, ei sea kahtluse alla ja võtavad tõsiselt lapse püüdu end väljendada, siis saabki ta julgust olla tema ise ning see hakkab üle kanduma ka teistesse, vähem tuttavatesse olukordadesse. Niisiis, läheb teil vaja tähelepanelikkust, et märgata, neid olukordi, kui poeg oma „mina“ näitab, oma tahet, vajadusi, tundeid väljendab. Teie saate kaasa aidata nii, et olete talle peegliks, st aktiivne kuulaja vt ka (http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/) ja aktsepteerite teda just sellisena nagu ta on. See soodustabki tema võimet ennast väljendada. Lisaks on oluline see, kuidas teie ise enda eest seisate, erimeelsust väljendate, konfliktolukordi lahendate (vt sama viidet: mina-sõnumid, kehtestamisoskust ja konflikti lahendamisoskust). Lapsed õpivad eeskuju kaudu, nad omandavad need viisid ja suhtlemismustrid, mida nad enda ümber kogevad. Seega, kui olete avatud, väljendate selgelt ja enesekindlalt oma mõtteid, tundeid, vajadusi, seisate enda eest ja teete seda viisil, et teine tunneb austust oma isiku suhtes, siis poeg saab innustust samuti oma õigust eest seista.
Lapse kasvades areneb ka tema eneseanalüüsivõime ja loomulikult ka praegu võib aeg-ajalt ka arutleda selle üle, mis lasteaias juhtus ja kuidas mõnd olukorda tulevikus teisiti lahendad. Kuid see toimib paremini siis, kui tal on ka piisavalt eduelamusi. Tunnustage teda selle eest, kui ta enda eest on seisnud viisil, mis lahendas olukorda nii, et keegi ei saanud kannatada ja kõik olid rahul. Samuti jälgige, et ta ei peaks pidevalt välja teenima heakskiitu, vaid tema ise ongi see, kes on väärtuslik ja armastatud. Need lapsed ongi kindlamad enda eest seismisel ja ei ole nii haavatavad ka kiusajate suhtes ja üldse keerulsite olukordadaega kokku puutudes. Toimetulekus ongi määrav see, kuidas laps (aga ka kestahes suur inimene) ennast määratleb ja endasse suhtub.
