Minu mure seisneb selles,et poja on 10 kuune aktivist.Alles oli see kus sai iseendaga hakkama ja võis ilusti omaette mängida.Nüüdseks on kõik ristivastupidi!Poja lihtsalt klammerdub mu kùlge.Mângin temaga piisavalt aga ega ta sellest ei huvitu väga.Pigem ta turniks mu peal ja elaks seljas.Samuti on raskendatud toidu tegemine,koristamine,wc käimine.Ta lihtsalt piriseb ja ripub mu jala kùljes.Selline tunne,et pean 24/7 temaga olema.
Minu ōnneks ta ise loobus 5 kuust rinnast ning Peale seda on ta terved ôôd maganud ning saab ise ennast ka välja puhata muidu oleks pâris error.
Olen peamiselt ainult lapsega kahekesi kodus.Mees tuleb õhtul ning kui mul trenni pâevi pole siis ta pigem eelistab diivanil lôsutamist kui ulataks abikâe.Tema jaoks on panuse andmine 3 korda nâdalas kui trennis kâin.Siis ta imestab miks ma ōhtuks moss&vâsinud olen.Ma lihtsalt ei jõua selle lapsega sammu pidada!Ta vâsitab mind ning keelamised talle ei loe.Ma ainult peangi temaga kurja hââletooniga räâkima,et pahandusi ei teeks ning keelatuid asju ei puutuks.Mehega suhted ka suhteliselt pingelised ning ise ma suhteliselt närviline.Lihtsalt ei jaksa kui keegi päevast pâeva seljas elab,turnib ja sakutab ning omaette olla ei oska!
Kas tal juba kujuneb välja hùperaktiivsus või miks ta nii käitub?
Kirjutate, et ei mõista oma 10-kuuse poja käitumist,- varem justkui enam iseendaga toime tulev, siis nüüd klammerduv.
Hea on emana teada, et teie laps käitub täiesti eakohaselt. Esimese eluaasta teisel poolel käib laps läbi nö võõristusperioodi, kus eriti intensiivselt klammerdutakse oma kiindumusisikusse, -see olete siis teie.
Kiindumussuhe on lapse ja vanema vaheline eriline emotsionaalne side, mis hakkab arenema imikul mõne kuu vanuses ja vanema jaoks juba raseduse ajal (vanema enda kiindumussuhte stiil pärineb omakorda tema lapsepõlvest ja on leitud sarnast mustrit põlvkondade kaupa).
Lapse ja hooldaja vahelisest suhtest saadud kogemuse alusel kujuneb lapse baasturvatunne, võime usaldada ja suhteid luua, enesehinnang, võime õppida ja uusi kogemusi integreerida.
Teie laps huvitub üha enam ümbritsevast maailmast, ta soovib asju tundma õppida, järgi proovida, avastada- see on tema arenguülesanne! Looge talle turvalised võimalused, tingimused, et ta saaks asju katsuda, maitsta, nendega mängida. Lisaks maailmaavastusvajadusele hakkab ta tunnetama tasapisi, et seda kõike on tema ümber väga palju (see ka hirmutab) ja just seetõttu vajab ta oma kõige lähedasema inimese (teie) juuresolekut, tunnet- ma olen armastatud ja aktsepteeritud, ma saan hakkama!
Teadke, et klammerduv periood möödub. Tundke pigem uhkust, mida kõik teie pisikene alla-aastane poeg juba suudab!
Öeldakse, et kui lapse "armastuse karikas" on täidetud, jätab ta ka vanemale enam hingamisruumi ja suudab ka lühikest aega omaette toimetada. Soovitan teil lapsega tegeledes keskunduda talle täielikult, ehk 100%. Las need nõud või pesemata pesu ootavad- küll saavad ka need argitoimetused tehtud,- praegu on kõige olulisem teie ja lapse suhe ja selle toetamine. Mängige koos, nautige ka ise seda kõike! Käige õues, looduses, mänguväljakutel jne.
Teie laps on 10-kuune vaid korra elus... võtke teda sellisena, nagu ta on!
Hüperaktiivsusest on kaugelt liiga vara mõelda,- uskuge, teie laps käitub normaalselt, igati eakohaselt.
Kaasaegsed kasvatusteooriad viitavad mõistele - piisavalt hea ema. See tähendab, et nagu ei ole olemas ideaalseid inimesi, pole ka ideaalseid emasid.
Piisavalt hea ema on oma lapsega kontaktis, rahuldab lapse vajadused (söök-jook-uni-kuiv pepu-emotsionaalne ja füüsiline lähedustunne) ning on kontaktis ka iseenda vajaduste ja soovidega. See tähendab, et ka vanema "tass peab olema täis"- kui ema tunneb end väsinuna, üksi, kurvameelse, pettunud, vihasena, on haige- on ta energiatase madal, ning kui ema ei tule iseendaga toime, ei ole tal ka midagi oma lapsele anda (lapse vajadusi märgata). Selleks, et olla oma lapsele piisavalt hea ema, vajate ise tuge (emotsionaalset- mõistmist ja julgustust; teisalt konkreetset abi kodutööde tegemisel, lapsega tegelemisel). Et emarolli tõhusalt kanda, tuleb hoolitseda ka iseenda eest- piisavalt puhkust, meeldivaid emotsioone (hobid, sõbrad), korras inimsuhted.
Soovitan teil oma abikaasaga rääkida rahulikult ja südamest-südamesse (ilma süüdistuste ja etteheideteta) enda avajadustest. Olukord, kus abikaasa poolt on tugi teile mittepiisav, suhted segased,- avaldab see otsest mõju teile ning väljendub rahutuses ja närvilisuses pisipoja vastu. Vajadusel tulge paarinõustamisele, nii teie, teie paarisuhe kui teie laps vajate ja väärite õnnelikke suhteid!
