Olen kolmeaastase tütre ema, kes kardab, et kasvatan oma last liiga "emmekaks". Ta on muidu igati nutikas ja rõõmsameelne laps, tähed-numbrid ammu selged, oskab pikalt iseseisvalt mängida, osaleb täie innuga huviringides, seltsib teiste lastega. Mõned korrad nädalas käib poole päeva kaupa ka lasteaias. Aga mure on meil sellega, et ta ei ole üldse huvitatud uute praktiliste oskuste õppimisest ja hoiab kinni tuttavatest "titakommetest". Näiteks ei ole ta nõus end ise riietama (ainult kindaid-mütse-kingi-susse paneb ise) ja igasugused katsed teda õhutada seda tegema ja püüded õpetada, kuidas, põrkuvad tohutule vastuseisule. Samuti ei ole ta nõus potil käima, kuigi suudab tegelikult oma põit kontrollida (mis meil potileõpetamisega valesti läks, seda ma tõesti ei oska öelda, püüdsin igati positiivselt, õigeaegselt ja pingevabalt läheneda, aga tulemuseks on totaalne vastumeelsus). Ka söömisega on häda, sest kuigi ta oskab kenasti ise süüa, nõuab ta sageli, et mina (ennekõike just mina, mitte teised pereliikmed) talle toitu suhu paneksin. Kui ma seda ei teeks, siis jääkski söömata. Uinuma on ta nõus ainult minu käest kinni hoides.
Tähelepanu ega hoolivuse puudust tal ei tohiks olla, oleme eluaeg olnud väga lähedased ja temaga tegeletakse palju. Küllap olen olnud mitmetes asjades liiga järeleandlik ja liiga palju talle ette-taha ära teinud, aga samas olen tähele pannud, et tema puhul ei anna sundolukorda seadmine üldjuhul positiivset tulemust ja keelitamise-meelitamise-huvitavakstegemisega olen ilmselt saamatu olnud. Last kräunutada ja igapäevaselt neil teemadel piike murda tundub kuidagi vale ja traumeeriv. Praegu oleks see muidugi veel ka eriti keeruline, sest kodus on lisaks talle ka varsti kolmenädalaseks saav imik. Kas oskate soovitada mõnda positiivset nippi või kuidas tuleks sellisele lapsele läheneda? Olen väga tänulik igasuguste nõuannete eest.
Kirjutate, et teie kolmeaastane tütar on nutikas, sotsiaalselt ja intellektuaalselt hästi arenenud laps. Olete siiani veetnud palju aega koos ja laps on saanud teie ja teiste pereliikmete jäägitu tähelepanu osaliseks.
Täna, kus perre on lisandunud ka beebi, olete mures vanema lapse mõnede arenguliste puudujääkide/enda tegematajätmistega (nagu ise välja tõite).
Hea on teada, et laste areng liigub alati omas tempos ja kuna teie kolmene teab juba tähti/numbreid, saab järeldada, et tema "aur" on läinud intellektuaalsete võimete arengule ning võimalik, et seetõttu on jäänud tahaplaanile eneseteenindusega seotud oskuste areng (laps ei jaksa õppida mitut uut oskust korraga).
Teisalt saab toimunut vaadelda kui tohutu muutusega (beebi ehk konkurendi sünd perre) toimetulekuprotsessi, millise puhul arengulised nö tagasilangused võivadki olla pigem normiks kui erandiks.Uue lapse sünd perre on esiklapsele suur muutus ja ta vajab aega, et sellega kohaneda. Eelkõige võib laps tunda alateadlikku pinget ja konkurentsi noorema poolt- enam ei ole ema ja isa 100% vaid tema jaoks, beebi ju vajabki (eriti alguses) ema suuremat hoolitsust ja tähelepanu. See on suuremal lapsel aga raske mõista ja aktsepteerida.
Võimaliku armukadeduse ja suuremate probleemide tekke ennetamiseks kinnitage igapäevaselt- nii sõnadega, kui tegudega, et te armastate oma esiklast. Armastust ei saa kunagi liiga palju olla! Tunnustage lapse saavutusi, käitumist, olemust (mis kõik temas teid rõõmustab)- kus iganes saate selle välja tuua. Iga lapse üks baasvajadusi on olla nende jaoks olulisete inimeste (ema ja isa ennekõike) poolt armastatud, hinnatud ja väärtustatud- kui lapse seda kogeb, on ta rahulikum ja positiivsem väikese "sissetungija"osas. Samuti püüdke leida igapäevaselt aega pool tundi vaid jäägitult suurema lapsega tegelemiseks (ja siis teete koos midagi toredat, mis lapsele meeldib- jalutuskäik, mäng, raamatulugemine jne.)- kaasata saab siia ka isa, siis saab ka tema anda omapoolse hindamatu panuse tütrega tegelemisesse.
Üks võimalus muutuste esiletoomiseks olekski isa suurem kaasamine, nüüd kus teie olete beebiga intensiivselt seotud, saab isa tegeleda enam tütrega, luua oma erilise suhte. Läbi selle võivad hakata ka tütre mureteemad tasapisi leevenema, sest isa suhtleb lapsega teisiti kui ema (sageli on nad selgema, konkreetsema keelega; nõudlikumad, ei nännuta nii palju ja suunavad last ise proovima ehk iseseisvuma).
Nüüd, kui beebi on sündinud, kaasake tütar tema eest hoolitsemisesse talle jõukohaste tegevustega (peseb lutti, toob mähkmeid jne. jne.)- ning alati tunnustage ja tänage last abi eest.
Ühe võimalusena pakun välja ka selle, et panete mureteemad niiöelda kalevi alla, see tähendab, et ei räägi, ega pööra neile teadlikult tähelepanu. Selline paradoksaalne, ümberpööratud meetod võib lõpetada lapse ebakohase käitumise- kuna ta ei saa sellega enam tähelepanu (ja tähelepanu saamiseks lapsed paljus ka toimetavad ning neile pole oluline, kas see tähelepanu tuleb neile positiivse, või negatiivse tagasisidena).
Sellised mõtted siis praegu, loodan, et leiate koos abikaasaga parima viisi oma tütrega toimetamiseks- teie olete ju ikkagi oma lapse eksperdid!
