Mõned olukorrad. 8aastane tüdruk, olime minemas trenni, nägi, et teised olid juba alustanud, pööras ukse pealt ringi ja teatas, et ta ei lähe, tal pea valutab ja magas halvasti (trenn hommikupoole). Hommikul ärgates oli rõõmus ja reibas, veel vahetult enne sisenemist leppisime kokku, millise jogurti talle peale trenni joomiseks toon. Teine olukord. Koolis pildistamine. Juba varem kenasti kokku lepitud, milliste klassikaaslastega veel pilti teha, valis ise riidedki välja. Pildistamise eelsel õhtul kurdab peavalu ja uurib, mis saab, kui hommikul ärgates ikka pea valutab. Ja hommikul pea valutabki, väidetavalt, palavikku pole, nohu ka mitte. Olgu, liigub ju viiruseid, ehk tõesti miski algav haigus, pakun, et viin ta pildistamise ajaks kooli ja pärast toon tagasi. Ei, võtab kõik riidedki ära ja poeb teki alla. Kui teemast ja veenmisest loobun, ei paista peavalu enam kusagil ja hakkab oma mänguasjadega toimetama. Trenni puhul tean, et tegelikult talle seal meeldib, trennist tuleb enamasti ikka hea tujuga. Siiani on jah kogu aeg vist õnnestunud veidi varem kohale jõuda ja seekord jõudsime ka üsna täpselt, teised olid just-just alustanud. Aga võib ju elus hiljemgi hilinemisi igasugustel põhjustel ette tulla, ega siis sellepärast ei saa üldse tegemata asju jätta. Kuidas siis sellises olukorras käituda, kas aktsepteerida lapse tahtmist mitte minna pildistama /trenni või püüda teda siiski veenda (seekord ilmselt ei olnud veenmisest kasu, sest ei jõudnudki tegeliku põhjuseni, miks ei soovi pildistada), kuidas aru saada, mis on tegelik põhjus, kuidas aidata lapsel tegeliku põhjuseni jõuda?
Jagan teiega mõtet, et võib olla tõepoolest ei oska ka laps ise tegelikku põhjust nimetada, miks tal on mõnikord kooli või trenni raske minna.
Aidata saab last tema turvatunnet suurendades ja ise võimalikke stressiallikaid märgates. Kui on näha, et last midagi vaevab ja trennist või pildistamist loobumine ju sellele viitab, siis saab lapsele peegeldada oma tunnet. Näiteks…”Hmmm…mulle tundub, et sind midagi vaevab….?” Või ”Ma näen, et selles pildistamise teeb sulle midagi tõsist muret!” Oluline on teada, et kui täiskasvanu alustab pöördumist lauseg, kus esimene sõna on “mina”, siis on tähelepanu suunatud täiskasvanule. Lapse aju ei hakka tootma täiendavaid stressihormoone ja laps saab omis mõtteis või teie abiga hakata olukorda analüüsima, sellele kõrvalt vaatama ja saab hakata ka võimalikke lahendusi otsima. Niiviisi on laps võimeline kuulama teie kogemust, fakte või ka soovitusi sellistes olukordades käitumise kohta. Kui alustada olukorra selgitamist lausega, kus esikohal on “sina”: “Sa ei läinud kooli/ sul on mure jne”, siis on suurem tõenäosus, et ajus aktiveerub osa, mis annab tervele kehale silmapilkselt teate- hädaoht- stressihormoone üha lisandub- aju mõtlemisega seotud osad lülituvad välja. Laps tajub hirmu, abitust, süütunnet. Lapse hoiak muutub kaitsvaks, ründavaks eitavaks või hoopis tardunuks.
Kui laps ütleb, et ei ole midagi viga, siis võiks sõnada midagi, mis jätab n.ö. ruumi ja õhku, et laps ise saaks hakata mõtlema, mis toimumas on. Näiteks sõnate. “Tõesti….?” või peegeldate:” Hm…sind ei häiri midagi……!”
Süütunde asemel anname armastuse ja turvatunne, et jõuda sügavamale stressi algpõhjuseni, mis on käitumise tekitanud. Kui me last vaid veename, siis me ei näe sügavamale, me ei näe, mis lapsega tegelikult toimub. Oluline on, et eelpool kirjeldatu toimib siis, kui meil on lapsega usalduslik suhe. Seega enne hoolitseme selle eest, et suhe on paigas ja siis saame ka lapse tegevusi kergemalt korrigeerida. Suhe ei tähenda kindlasti mitte kõikidele soovidele vastutulemis, pigem seda, et laps on harjunud, et ta saab maailma asjadest lapsevanemaga rääkida ja teda lihtsalt kuulatakse ja aktsepteeritakse.
Asjakohane oleks treeneri käest uurida, kuidas trennis hilinemistesse suhtutakse, kas sellest on juttu olnud ja mida siis treener eeldab, et tegema peaks, kui juhuslikult ikkagi hilinetakse. Koolis saate õpetajaga rääkida ja koos mõelda, mis lapse hirmu võis põhjustada ja ehk on ka temal mõni idee, kuidas teie tütart sellistes olukordades aidata.
Kui lõpuks leiategi näiteks, et tütar ei armasta talle suunatud tähelepanu, siis saaksite koos mõelda nippe ja harjutusi, mis olukorra rahulikumaks teeb. Saate jagada oma kogemusi, mis on just teid aidanud.
Mõelge koos välja harjutusi ja nippe, mis aitavad närvis olekut või muretsemist vähendada. Näiteks kujuta ette sidruni maitset suus. Mõtle sellele, kuidas sa sööd sidrunit. Maitsed seda ja siis kastad natuke suhkrusse ja maisted uuesti ja tunned lõhna ja sülg voolab suhu. Kui oled juba piisavalt sidruni maitset tundnud, siis läheb mõte mujale ja saab julgelt teiste sekka astuda.
Mõnikord aitab ebamugavustundest üle saada lihtne kallistus. Sest see näitab, et ma mõistan sind, olen sinu jaoks olemas. Kui kallistus toimib, siis saab mänguliselt üle minna n.ö. mõttelisele kallistusele, isegi, kui täiskasvanu kohe läheduses võtta ei ole.
