Tere
mul on kodus kohe viieseks saav tütar, kes on väga suure iseseisvusooviga ning väga kindlameelne ja temperamentne.
Tunnen, et laps vajaks vist rohkem hingamisruumi ja otsustusõigust mõnedes asjades, sest ta väljendab end viha ja ebasobiva käitumisega kui talle ette antud tundub et tema jaoks liiga jäigad piirid. Kuid nüüd küsimus. Millised need otsused olla võiksid, mis laps teha võiks? Ei julge ise seda otsust teha,sest minule tundub, et ta ei oska veel millegi osas õigeid valikuid teha.
Minu lapsega veel see teema, et ta ei saa talle antud valikuvariantidest aru. Näide: sõidame perega kodu poole, enne Kristiine keskusest möödumist tuleb issil mõte- kas tahaksid nii kaua mängutoas mängida, kuni me emme ja õega toidupoes käime? Tütar ütleb "jah, mängutoas, tahan küll, aga Rocka al mares". Ja siis järgneb vaidlus, tujutsemine jne. Ta ei saa aru, et Rocka ei old valikus.
sarnane näide valikutest riietumisel: panen välja kaks või kolm valikut mis on ilmale sobivad. Laps keeldub neid kandmast, läheb kapi juurde ja võtab kolmanda komplekti mis ei old valikus. kaasneb ilge draama. (nüüd olen jjba kavalam ja ilmale mittesobiv on ära pakitud ja peidetud), kuid näidetega tahtsin näidata suunda- laps ei ole rahul ka siis kui tal on valikuid. Tundub et asi pole valikute sobivuses vaid selles et kui ta valib meie antud valikutest, siis poleks see nagu päris tema enda otsus tema jaoks.
Mida teha sellise lapsega? Kuidas teda aidata, temaga käituda, et ta saaks oma eduelamuse ja otsutuskogemuse, ilma, et vanematel pea halliks läheks või keegi külmetaks, midagi sobimatut teeks? Kui seda praegust teksti lugeda, siis tundun endale nagu mingi kontrollifriik, kellel pole oma tütre otsuste osas usaldust. Ilmselt nii ongi. Kuid ta ju alles saab 5! Kas mõtlen üle?
kuskil alates sellest, kui laps sai 3a, olen kahelnud kõigis oma kasvatuslikes otsustes ja muretsen pidevalt, kas tegin õigesti. Kardan tulevikku,et teismelisena mis kõik saama hakkab. Ja kõige enam kardan, et mu laps ei armasta mind ja hakkab vihkama kui suureks saab minu kasvatusvigade tõttu. Ning ei taha mind enam enda ellu.
Küsite, kuidas aidata last, kes näitab üles suurt soovi ise asjade üle otsustada, kuid kelle valikud on selgelt sobimatud.
Kui mingisugune olukord on juba väljakujunenud, siis toimub muudatuste tegemine sammhaaval ja vahepeal ka tagasilööke kogedes. Jagan siis mõtteid, mis mul teie kirja lugedes tekkisid.
Teie kirjast jääb mulle mulje, et tegelikult on lapsel teile mingisugune sõnum, mida te ehk märganud ei ole. Lisaks kogetavatele “mina ise otsustan” elamustele tahab laps tunda, et tema ümbrus on selles mõttes turvaline, et ta ei pea olema liiga tugev otsustama, kuidas asjad teie peres käivad. Teisisõnu, laps tunneb end turvaliselt, kui igapäevased olulised olukorrad on korduvad ja järjepidevad ning vanemad ütlevad, mida ja millal tehakse. Kui raamid on lapse jaoks paigas, siis ta isegi ei ürita neid pidevalt kahtluse alla seada ja tema aju saab tegeleda talle hoopis jõukohasemate ja eakohasemate ülesannetega. Kui laps tajub, et lapsevanemad ei ole kindlaid raame ette andnud, siis tuuneb ta, et peab need raamis ise kehtestama. Laps muutub oma nõudmistes ja väljendusviisis üha raevukamaks. Ta on vihane, et ta peab tulema toime olukordadega, mis ei ole talle eakohased. 4-5 aastase lapse soov ja tahan/ ei taha ei väljenda kindlasti tema vajadusi. Lapsevanem saab last kritiseerimata kuulata, talle tagasi peegeldada tema soove ja meeleolusi, teda lohutada, kuid annab lapsele teada siiski oma otsusest. Võib arvata, et otsus ei ole alati lapsele meelepärane ja see võib tekitada emotsioonide tormi. Lapsevanema roll on endale kindlaks jääda ja neid tundepuhanguid taluda. Kui laps mõistab, et tema kõrval on täiskasvanu, kellele saab loota, kes ei ole ebalev ja kes tuleb ise oma emotsioonidega toime, muutuvad ka lapse reaktsioonid vähem raevukateks.
Kui on sügishooaeg, siis võiks toredad ja ahvatlevad suveriided tõepoolest ära panna. Laps võiks saada valida kahe erineva variandi vahel. Kui on mingi kolmas soov, siis sobib see vaid juhul, kui teie olete nõus (on ilmastikule vastv jne.). Mõnikord on kasu, kui muuta olukord mänguliseks ja anda lapsele piisavalt aega. Näiteks võiks laps juba eelmisel õhtul valida omale riided järgmiseks päevaks. Võiksite seda teha isegi koos. Teie otsite kapist välja sinised teksad ja triibulise kampsuni ja võib olla soovib seda teha ka tütar.
Seega lastel on vaja n.ö. katsetada piire ehk vastanduda lapsevanematele (erinevatel arenguetappidel erinevalt), kuid eelkõige vajavad nad vanemate poolt seatud reegleid ja ettearvatavat järjepidevust. Julgustan teid mitte nii väga kahtlema. Lapsel ei ole vaja liiga head ema, laps vajab vaid piisavalt head ema, kes on piisavalt enesekindel ja piisavalt oma eluga rahulolev. Nii loote justkui mudeli, millega on lapsel tulevikus kerge samastuda.
