tean, et 2-aastastel on selline periood aga see on nii väsitav. Kord tahab, siis ei taha, kord aita ja siis ma ise...ÄKÄÄÄ... ÄKÄÄÄ... Sealjuures pisarates silmad. Huh...kuidas te selle üle elasite. Mul lähevad närvid ikka päris krussi vahepeal. Eriti kui kiire on, näiteks poes või tänaval. Temal siis on suur iseseisvuse ja jonni hetk ja ta ju ise ei saa aru ka mida ta tahab!!! Lihtsalt jonnib.
Lapse esimese kuni kolmanda eluaasta vahelist aega nimetatakse raskeks või ka jonniajaks. See on üks osa loomulikust lapse arengust. Mõnest lapsest möödub jonniaeg märkamatult, teised läbivad seda raskemalt.
Tõesti nagu Merike ütles on jonni puhul oluline proovida jääda ise rahulikuks. Kui vanem läheb ka närvi, siis pingestab see ainult olukorda. Vanema rahulikkus rahustab ka last. Samuti aitab lapse kuulamine ja tema tunnete peegeldamine "Annu ei taha kleiti selga panna..") olukorda leevendada. Laps kuuleb, et tema mure on kuulda võetud ja sageli läheb jonn juba ainuüksi selle peale üle. Tema tähelepanu köidab seejärel juba uus asi.
Aitab ka teadmine, millised olukorrad on eriti jonniohtlikud (näiteks magamamineku aeg, riidesse panemine jne), sellistel juhtudel tuleks varuda natuke rohkem aega lapsega tegelemiseks. Teades neid olukordi, saab jonni ennetada, valmistades last olukorrale ette, nt „varsti läheme õue…siis paneme riided selga”. Hea on kaasata ka last ennast otsustamise ja tegevuse juures, siis ta tunneb, et ta on osaline ja temaga arvestatakse. Sageli on jonn just vastupanu väljendus vanema reeglitele ja käskudele, keeldudele. Laps katsetab sellega piire. Ta ei taha olla paha laps, jonn lihtsalt tuleb iseenesest!
Eelkõige soovitangi varuda kannatust!
Jonni kohta on eesti keeles ilmunud Gertrud Teuseni raamat „Jonniiga”. Seal on mitmeid nõuandeid, kuidas toime tulla.
