7-aastane poiss, on tundliku iseloomuga ja kohaneb raskelt. Mure selles, et lapsel on tihti emotsiooniks nutt. Kirjeldan mõningaid situatsioone.
1. Täna läks hommikul kooli (1.klass ja isa saadab teda) ja laps hakkas nutma, et nad on hiljaks jäänud. Kuigi kell oli 7.35, tunnid algavad kell 8.00. Aga temal oli hirm hiljaksjäämise pärast kuna tüdrukud, kes tavaliselt jõuavad peale teda, olid juba garderoobis.
2. Kui mingi tegevus ei õnnestu kohe, siis hakkab nutma, kuigi oleks võinud abi paluda või rahulikult mõelda.
3. Kui midagi läheb katki, nt. ühel päeval oli koolis telefoni "pilt" kadunud, siis on ka nutt kerge tulema.
Oleme lasknud rahuneda ja siis püüdnud situatsiooni seletada ja ta saab aru, et ei oleks vaja nutta olnud. Vabandab, et nuttis ja räägib et püüab oma tunnetega toime tulla.
Koolis läheb kenasti, õpib hästi ja õpetajad meeldivad.
Oleme mures, sest nutt teeb ta õnnetuks ja koolis võib teisi segama hakata. Seal ei ole meid ju kuulamas ja rahustamas. Kuidas saaksime teda veel aidata?
Kooliminek on väga suur muutus lapse elus. Kui teie 7-aastane tundliku loomuga poeg on muutunud nutusemaks, reageerib talle muret tekitavatele olukordadele pisaratega- siis võtkegi seda kui kohanemisreaktsiooni ja ennekõike püüdke ise jääda võimalikult rahulikuks ja toetavaks.
Sest just rahulikku, mõistvat ja nuttu mitte-naeruvääristavat hoiakut ta teilt vajab. Kui laps nutab, on see loomulikult ka pingetmaandav, see on organismi enesegulatsiooni mehhanism. Mida teha, on- lubage lapsel nutta! Olge ta juures, kõrval, aktsepteerige ta kurbust. Öelge talle, et mõistate, et ta on mures, kuna kardab hilineda...ja lubage tal nutta. Laps tajub teie armastavat ja aktsepteerivat kohalolu ning rahuneb. Peale seda, kui laps on rahunenud (tema emotsioonid on nö alla tulnud, enne ta uppus piltlikult "tunnete merre"), saab olukorrast rääkida.
Mida kindlasti ei tasu teha, on olukord, mille peale laps leiab, et ta ei oleks pidanud nutma. Et ta vabandab selle pärast, et ta oma tunnetega toime ei tulnud...- ta on 7-aastane! Ta alles läks kooli, seal on kõik teisiti kui kodus või lasteaias, uued inimesed, õpetajad, kohustused, reeglid ja ootused. Andke talle lihtsalt aega selle kõigega kohaneda!
Ja nutmine on ok! Sellega võite kahjustada oma poja enesehinnangut ja minapilti, kui ta nüüd selleks, et olla teile "hea laps", hakkab oma tundeid alla suruma.
Nutt ei tee last õnnetuks, laps nutab selle pärast, et tal on mingi mure. Vanemana saategi oma last parimal moel toetada ja aidata, kui aktsepteerite tema tunnete väljendust kõigepealt ise (et poisid võivad ikka ka nutta) ja annata lapsele teada, et armastate ja hoolite temast alati, ka siis kui ta on õnnetu, pettunud, hirmul või kurb ja nutab selle pärast. Kui laps on rahunenud, kuulake teda aktiivselt, sõnastage tema poolt öeldud sõnum või tunded lapsele tagasi,- nii saate muredele pihta ja kui laps tunneb, et on kuulatud ja mõistetud, saate hakata ka koos arutama, kuidas seda muret lahendada. Kui laps pakub ise lahendusi ja leiab oma murele lahenduse, toetab see tema enesehinnangut ja ta saab kinnituse, et saan hakkama!
Rahulikku ja nuttu-toetavat koolitee algust kogu te perele!
