sooviksin pöörduda Teie poole murega. Poisslaps on meil 7-aastane ja kohati on tema käitumine kummaline, vahest võimatu.
Oleme märganud, et alates 3-aastasest saadik on tal tekkinud teatud huvi mingi teema vastu (nt. liiklustemaatika) ning selle teemaga tegeleb koguaeg. Ta joonistab väga palju ainult seda teemat. Huvi teema vastu on pikaaegne ca 1 -1,5 aastat. Siis kui palume/pakume, et tegele, millegi muuga ei ole ta väga nõus.
Oleme täheldanud, et kui mõningad tegevused, inimesed ei ole talle meelt mööda (nt. lasteaias kostüümide kandmine, mõni sugulane), siis ta kategooriliselt keeldub sinna kohta minemast.
Lisaks oleme täheldanud, et kui hakkame kodust väljuma ja kui me ei ole nõus tema nõudmiste kohaselt mõnda tegevust tegema, siis ta ei ole nõus ka kaasa tulema ning seda jällegi kategooriliselt. Ta keeldub riietumast. Tema veenmine võtab päris pikka aega.
Kuna ta on peres üksiklaps, siis soovib, et me temaga mängiksime, joonistaksime koos. Me kindlasti teeme seda, aga kahjuks alati see ei ole võimalik (töö ja koduste toimetuste tõttu). Siis on ta nördinud ja tusane.
Areng on tal normaalne oma eakohta. Lasteaias jagati ainult kiidusõnu. Aga kahjuks kodus me ei oska/ei suuda tema käitumist mõista ning koordineerida. Lisaks teeb ta kohati olemise täitsa võimatuks . Kas me peaksime koheselt spetsialisti juurde pöörduma?
Olete mõnikord nõutu oma 7-aastase poja käitumise suhtes.
Isegi kõige toetavamates peredes arenevad lapsed omasoodu ja kuigi mõnikord tundub, et laps on juba päris suur ja üllatavalt terane, võiks siiski arvestada sellega, et lapse ajus olevad ahelad on intensiivses arengus ja mõnikord päris suures tasakaalutuses. Kuna kodu on kõige turvalisem koht, siis paradoksaalsel kombel, tänu kõrgemale stressitasemele suudab laps kontrollida oma emotsioone olles koos võõraste inimestega või võõras keskkonnas, kuid kodus olles pigem mitte. Kodus tunneb laps, et ta on kaitstud ja võib seega oma emotsioone väljendada.
7 aastane laps võib tänu naha tundlikkusele tajuda teatud kangaid või rõivaste õmblusi tõeliselt ärriavatena. Võiksite konsulteerida perearsti või nahaarstiga sel teemal. Tavaliselt kasvab selline tundlikkus aja jooksul välja.
Pean ka mainima, et rituaalide järgimine, sundteod, sundmõtted, kitsad erihuvid, mõningad raskused teistega suhtlemisel (ei ole nõus n.ö. teesklema, on väga otsekohene, ei taju mitteverbaalset suhtlemist nagu teised) jne. iseloomustavad tihtipeale Aspergeri sündroomiga inimesi. Seejuures on paljud selle sündroomiga inimesed vägagi andekad ja oma valdkonnas äärmuslikult edukad.
Kui teile tundub, et teie pojal tuleb ette ka arusaamatusi teiste inimestega suhtlemisel, kus teda ei mõisteta või kus tema asetleidvaid olukordi omamoodi tõlgendab, soovitan tõepoolest konsulteerida näiteks lastepsühhiaatriga. Olulist ravi selliste sümptomite puhul kindlasti ei olegi, kuid teades ja mõistes paremini oma lapse eripära, saaksite teda veelgi paremini toetada.
Hoidke ikka oma energiavarud täidetud, sest nii saate suhtuda ettetulevatesse olukordadesse paindlikult ning nii tunnete paremini ära situatsioonid, kus on abi kehtestamisest ja piiride seadmisest või kus on mõistlik leplikuks jääda.
. Kas me peaksime koheselt spetsialisti juurde pöörduma?