Kindlast olen ma ise süüdi, et ma ei saa oma last õigel ajal magama. Arvan, et leidsin liiga hilja vastavat kirjandust, ja siis olin liiga väsinud et midagi lõplikult katsetada, samas ma vist ei ole päris kindel millist unimismeetodit ma eelistan. Põhimõtteliselt on ta enamiku ajast jäänud magama imetades, lõunal ka kärutades. Uinumine on võtnud aega umbes tund, viimasel ajal kaks tundi ja magama jääb heal juhul kell 11-12, halval juhul 1-2. Ära tüütab ja ma ei tule selle olukorraga toime. Olen üritanud kindla graafiku järgi ärgata-uinuda, aga see on veel vähem ōnnestunud kui tal ise lastes aega valida. Olen proovinud ka õhtust vannitamis ja raamatulugemist, võibolla ma ei ole piisavalt järjepidev... Praegu ma ei näe muud lahendust kui õhtuti ka kärutama minna, aga see pole ka kindlasti õige lahendus..
Palun nõu, abi ja kogemusi kuidas panna laps magama rahumeelselt ja õigel ajal, ja mis on õige aeg?
Olen teiega ühel meelel, et uinumise õpetamise puhul on pea kõige olulisem järjepidevus. Tegelikult on järjepidevus üldse üks tubli tööriist, sest nii omandab laps uusi oskusi, nii tunneb ta enda ümber olevat keskkonda turvalisena. Loomulikult ei ole hullu, kuii mõnikord juhtub, et lapsevanemad unustavad korraks reegli või teevad mööndusi, kuid siis on alati oht, et peab alustama uuesti harjutamisega. Kui olukord muutub pidevalt, siis tekib lapsel olukorra suhtes segadus. Süüd ei maksa tunda, sest lastele ei ole vaja perfektset ema vaid ikka vaid piisavalt head ema. Pealegi, ega see ligikippuv süütunne last aita.
2 aastane laps võiks magada koos lõunaunega 12-14 tundi, kusjuures magamamineku aeg võiks olla õhtul 8-9 paiku. Kui laps magab oluliselt vähem, siis on suur tõenäosus, et ta on unevaeguses, mis tekitab lisaks täiendavaid jonnihooge ja omakorda uinumisraskusi. Tekib selline kinnine ring. Lapsevanema roll on õpetada last uinuma. See ei pruugi alati olla loomulik oskus. Lapsed ei taha magama minna, sest neile tundub, et nad jäävad millestki olulisest ilma, kui magavad. Eriti tunnevad nad seda siis, kui kõik teised jäävad ülesse. Probleemiks võib olla ka mingi konkreetne hirm, näiteks pime tuba, koll kapis, päeva jooksul toimunud arusaamatu sündmus, mille üle ei ole saanud emmega nõu pidada vms.
Igasugune harjumuse muutmine nõuab aega ja energiat. Otsustades olukorda muuta, olge pühendunud ja kaasake kindlasti lapse isa, lähedal elav vanaema või sõbranna. Alustage juba päeval, kus pühendate lapsele rohkem rahulikku kohalolekut, kindlasti ka kehalist kontakti. Vaadake pilte raamatutest või mängige mänge, kus tegelased teevad oma päevatoimetusi ja lähevad siis magama ja näevad ilusaid unenägusid ja tõusevad hommikul rõõmsa taasnägemise rõõmuga ja näiteks huviga, et vaadata koos milline ilm on täna õues. Kas paistab päike, või on tuul liigutamas lehti või hoopis sajab. Ja kui sajab, siis kuidas sajab, kas natuke õrnalt tibades või suure jõuga ja isegi häält tehes jne. Nii läheb tähelepanu uinumiselt ja eraldumiselt kaugemale ja fookusesse tuleb hoopis põnev ärkamine.
Kindlasti üritage kinni pidada magamaminekurutiinidest ja alustage sellega juba vähemalt tund- paar enne magamaminekut. Hea oleks, kui need ei ole ainult lapse rutiinid, vaid kogu pere rutiinid: võib olla koos mängimine, rahulik muusika, teler vaiksemaks, veel parem kui kinni, kindlad kellaajad, võib olla ka hämaram valgus. Võiksite küsida lapselt, mida tema õhtul teha sooviks või kõik koos teha sooviks. Kui laps ei oska öelda, siis pakkuge välja variandid, mille vahel valida. Püüdke suunata kogu tegevus rahunemise suunas. Kuna lapse üks põhivajadusi on emotsionaalne kontakt oma vanematega, vähemalt ühega neist, siis võib juhtuda, et igapäevatoimingute tegemise käigus küll suhtlete lapsega, kuid see suhtlus jääb tasemele: läheme nüüd õue, oota, ma teen süüa, mine mängi vms. Selline õhtune koos mängimine leevendaks kontakti puudust ja ehk aitaks koos ka magamaminekuks valmistuda. Loomulikult, nagu ikka, on hädavajalikud pesemine, armsad ööriided, mida laps ehk ise valida on saanud, kaisukaru, unejutt, mis annab lapsele lisavõimaluse oma päevaemotsioone ema või isaga jagada ja lahti mõtestada, unemusi ja unekalli.
Mõelge läbi ka oma suhtlemisstiil. Kas see on piisavalt usutav lapsele? Kas te jääte olulistes asjades endale kindlaks? Kas teie sõnad ja silmad ja kogu olek räägib ühte ja sama keelt? Kui teie sõna ei ole kindel, siis see tekitab lapses segadust ja suurendab jonnihoogusid. Kuulake laps ära, andke talle teada, et te olete kuulnud ja mõistnud teda: “Ma mõistan, et sa ei taha veel magama minna ja see tundub sulle ebaõiglane, et ema ja isa veel ülesse jäävad.” Peale seda selgitage lapsele oma seisukohta: “Kui sa ei jää ilusti magama, siis ma pean veel väga kauaks ülesse jääma, et oma tööd lõpetada. Homme olen ma siis väga väsinud.” Kui kõik rituaalid on lõpule viidud ja laps on saanud ema või isaga usalduslikult mõned sõnad vahetada, siis jääge endale kindlaks. Ei mingit joomist ega üks kord millegi muu tegemist.
