Mul on 5,5 aastane poiss, kes on sünnipäraselt tundliku olemusega. Ta oli beebi ja väikelapsena kehv magaja ja suur karjuja. Hüsteeriahood lõppesid millalgi 4,5 aastaselt, jäänud on ülim nõudlikkus ja paindumatus. Minu soov ei ole panna last alluma, vaid saada teda kompromisse tegema. Tegemist on targa lapsega, keda huvitab kõik maailmas toimuv, putukate käitumisest kosmoseni välja.
Mureks on meie puhul pidev provotseeriv ja tähelepanu otsiv käitumine, sigaduste genereerimine ja tühiasjade pärast tänitamine.
Esmane mõte, mis lugejal kindlasti pähe tuleb, on see, et laps vaevleb igavuses ja tähelepanu puuduses. Minu hinnangul nii see ei ole. Laps on minuga palju saanud koos olla. Ta pole pidanud käima sõimes. Lasteaeda läks aktiivsemalt alles 4.5 aastaselt. Praegugi saab ta käia poolikuid päevi, saab vabu päevi, kuna minu töö võimaldab seda. Kui oleme koos, siis kodus teleka ees me ei passi, vaid joonistame, mängime lauamänge, käime palju õues, sõidame kuhugi loodusesse jne. Lapsele väga meeldib. Äkki on asi hoopis selles, et ta on harjunud minult kogu aeg tähelepanu saama ja ei oskagi ilma olla ega tähelepanu jagada???
Kui konkreetsemaks minna, siis on ta mõistlik ainult siis, kui temaga ainuisikuliselt kogu aeg tegeleda, vestelda ja kaasata tegevustesse. Siis on ta väga asjalik. Nii, kui ma hetkekski lasen lõdvemaks, hakkab provotseeriv käitumine peale- rikutakse midagi ära, joonistatakse seintele, uputatakse vannituba, hakatakse väiksemat õde kiusama ja suskima, kuni kismani välja või siis õpetatakse talle meelega rumalusi (nt. kisu riided kapist välja, räägi rumalaid sõnu...) Ma tahaks lihtsalt rahus olla kodus, aga sellist rahulikku kodus olemist, kus igaüks sisustab oma vaba aega, on meil väga harva. Mul on kogu aeg sees mingi vastik pinge ja see kurnab mind. Olen temaga rääkinud ja küsinud, miks ta provotseerib. Me ju käisime kalu toitmas, rattaga sõitmas, mänguväljakul, lugesime raamatut. Olen öelnud ja palunud, et tahan natukene puhata. Pisut on ehk rahu ja siis algab kõik jälle otsast peale. Olen peegeldanud ta tundeid ja käitumist, aga sellel pole pikaajalist mõju.
Tähelepanu ei taha ta jagada ka külalistega. Siis hakkab ta meelega itsitama, rumalusi rääkima ning teeb kõik selleks, et mul ei oleks aega paar tunnikest rahulikult olla. Ta ei pea olema märkamatu, ta võiks lihtsalt rahus olla. Oleme enne külaliste tulekut käitumisreeglid üle korranud, aga vahel see ei aita. Mul on häbi, sest nii mõnigi inimene vaatab teda pika ja hindava pilguga, mis on mulle valus tunne.
Teine asi, mis on üsna kurnav, on tema nõudlik käitumine. Kõik peab olema nii, nagu tema ütleb ja tahab.
Hiljuti oli situatsioon, kus ta nõudis isalt autos turvatooli ümber paigutamist sinna, kuhu tema soovib. Tegi ta seda loomulikult häälekalt ja lõpuks karjudes. Sai ilusti seletatud, miks ei saa turvatooli hetkel teise kohta ümber tõsta, aga ei midagi. Lõpuks läks ta oma isa rusikatega taguma, kuna ei saanud enda tahtmist. Vihastasin ja karjusin ta peale, et jäägu ükskord vait, sest ma enam ei suutnud seletada, mõista jne. Agressioon ei ole meil üldiselt tavaline, seda tuleb väga harva ette, enamasti ta lihtsalt vingub või kriiskab, mis lihtsalt kurnab mu vaimselt nii ära.
Nii on paljude asjadega- mängutoast ära tulekuga, rannast ära tulekuga.... Ma võin ennast vahtu seletada, et jaa, ma saan aru, et sa tahaksid veel mängida ja ei siin on sul väga tore, jne, ... aga asjalood on nüüd nii, et kell on palju, muidu me jääme bussist maha või lõunasöögile hiljaks või mis iganes. Lõppeb see ilus jutt ikka nii, et tema kriiskab ja mina lõpetan vaidluse karmi korraldusi jagava häälega, tuletades talle meelde, et ta ei ole ainuke inimene siin peres, kellel on vajadused. Ja siis vastab ta mulle nii, et sai ei või mulle midagi öelda, ega minuga nii rääkida....
Situatsioon isaga. Isa tuli peale tööpäeva koju, viis lapsed ilusal õhtul veel korraks parki. Tulemus see, et sain tagasi tigeda lapse ja kurnatud isa, kellel ei lubatud koju sõita, vaid nõuti kriisates ringisõidutamist. Miks ei aita ilusti seletamine??? Miks?
Pika jutu lõpuks nii palju, et lasteaias käitub kenasti, kuulab sõna ja keelamisele reageerib esimese korraga. Teiste omavanustega leiab kiiresti kontakti.
Tuttavad ikka küsivad, et kuidas ma teda karistan. Olen saatnud teise tuppa, kui ta käitumine on mind väga ära väsitanud. Eesmärk pole supernanny sarnaselt teda pingile suruda ja panna vabandust paluma. Olen lihtsalt öelnud, et tahan sellest käitumisest rahu saada ja üksi olla. Kui mina lähen ise oma tuppa, siis ta tuleb mulle järgi ja ma ei saa rahus ennast taastada, sestap olengi temal käskinud mina.
Olete mures oma 5,5-aastase poja pärast.
Tõepoolest, kirjelduse järgi tundub mullegi, et tähelepanu ega armastuse puudust tal ilmselt ei ole. Kuid paistab nii, et lapsel on puudu eakohastest piiridest, mida saavad paika panna vaid vanemad. Lapse areng toimub enesekesksuselt teistega arvestamise poole. On ju nii, et tite ümber toimetavad kõik, ja beebi peabki end tundma nagu väike prints/printsess, kõik hoolitsevad ja reageerivad tähelepanelikult.
Kui laps on 1-2-aastane, on tal endistviisi esiplaanil omad tahtmised, ja talle tundub endiselt, et kogu maailm ja kõik inimesed tema ümber on loodud vaid selleks, et tema soove täita. Ent täiskasvanud aina kasvava lapse ümber peavad hakkama tegema üha rohkem viiteid sellele, et laps ei ole maailma naba: ka teistel inimestel on omad soovid, tunded ja piirid, ning kui vanemad on järjekindlad ja seisavad ka oma piiri eest kindlameelselt (teie näide: autotooli ei saa liigutada, jääte enda juurde, kuid peate rahu säilitama ja lapse pettumust küll mõistma, kuid sellest mitte liialt suurt numbrit tegema). Nii hakkab laps aru saama (see võtab aega, suures piires kogu lapsepõlve), et suhtlemine on vastastikkune protsess, ja head suhted põhinevad sellel, et me arvestame üksteise tunnete, soovide ja piiridega.
Kuna teiste soovidega arvestamine on tihti seotud enda soovide edasilükkamisega, siis on loomulik, et tekib stressiolukordi, ja laps peab vanema toel õppima toime tulema oma pettumuse, pahameele ja valuga. Seegi on oluline osa vanemaks olemisest: õpetada last taluma frustratsiooni, mis paratamatult kuulub paljude eluolukordade juurde. Laps vajab stressiolukorras peegeldavat toetust (teiegi ju teete seda: jah, ma saan aru, et sulle ei maitse, ma saan aru, et see võib teha sind pahaseks, kui mina teisiti arvan jne – samas ei maksa loota, et lapse tunded kiiresti tasanevad või kaovad, peegeldus lihtsalt alandab veidi emotsionaalset temperatuuri, kuid rahunemiseks vajab laps aega, ei saa nõuda, et ta kohe rahuneks). Laps vajab vanemlikku piiri, mille sõnum on selge: ma mõistan sinu pettumust, kuid jään oma nõudmise juurde, sest mina olen lapsevanem, mina vastutan. Piire panev jutt peab olema lühike, konkreetne, lapsele arusaadavas sõnastuses. Pikk jutt jääb lapsele segaseks ja tuum võib minna kaduma.
Vanemluses on palju kohti, kus vanem kehtestab reeglid ja need ei kuulu läbirääkimiste ega vaidluse alla, nagu on ka kohti, kus läbirääkimised ja kompromissid on igati omal kohal. Saan kirjast aru nii, et teie peres on esindatud mõlemad suhtlemisviisid. Mulle tundub kirja järgi, et vanemlikku otsustavust võiks ehk rohkem olla. Vastutus kõigi emotsionaalsete olukordade eest lasub kindlasti vanemal, ja tihti on nähtav, et lapsed jätavad oma „jauramise“ ja vastutöötamise, kui tunnetavad, et vanema hoolivus avaldub piiride panekus mõjusal moel.
Teie poja isiksuslikud omadused on alles kujunemas, seega ei saa veel rääkida nõudlikkusest, paindumatusest, provokatsioonist jmt – need on kõik arenenud intellekti nõudvad teadlikud tegevused, ent 5,5 a lapse aju areng ei ole veel sealmaal. See, mida laps näitab ja mis võib nendena tunduda, on lihtsalt lapse ealine toimetulematus oma tunnetega. Seetõttu ongi nii olulised need peegeldused, mida te teete, ent lisama peaksite oma järjekindluse ja mõjususe. Kui annate lapsele teada mõnest oma otsusest (näitate enda piiri), ja seejärel lapse käitumise tõttu oma otsust muudate, siis kujundate lapses vastava harjumuse. Piir on piir ainult siis, kui see peab alati. Kui me vanematena emotsionaalsete olukordade lahendamist enda kanda ei võta, tunneb laps olukorra vastutust enda peal olevat, ta ei jaksa seda kanda (see polegi tema ülesanne) ja järgneb ülereaktsioon.
Nii et jätkake kindlasti kõiki neid toredaid koostegemisi, mida kirjas mainite, nii tunneb laps end väärtusliku ja armastatuna. Ent õppige ka piire panema konkreetesel ja mõjusal moel, lapse tundeid aktsepteerides, kuid temaga vaidlusse laskumata. Näidake lapsele selgemini, kus on teie vanemlik piir, siis teab laps sellega paremini arvestada. Karistamine on lapse eneseväärikust alandav. Kui laps teeb midagi sellist, mis vanema arvates ei ole kohane, peaks järgnema tegevus, mille käigus laps õpib teistmoodi käituma. Karistamise tulemusel õpib laps põhiliselt seda, et ta on halb. Kui me kuulame, püüame aru saada käitumise taga olevast vajadusest, siis saame koos lapsega leida lahendusi, mis tal sama olukorra järgmisel (ülejärgmisel, üleülejärgmisel...) korral teistmoodi võimaldab lahendada.
