Kaks korda on mulle vahele jäänud -on minu rahakotist raha võtnud. Esimene kord oli suurem summa, nüüd ütles, et tal on viis senti vaja, aga kaks eurot on kadunud. Andke nõu, mida teha.
Kuna ma ei leidnud kirjast lapse vanust, siis vastan üldisemalt.
Vanemad, kes avastavad, et nende laps on võtnud vanemate või teiste asju või raha, on sageli väga ehmatanud, on ju see täiskasvanulikus mõttes vargus, ja see, kes nii teeb – varas. Kuni 10aastaste laste puhul ei saa siiski asjade või raha võtmist nii rängalt sildistada. Moraalsed põhimõtted on selleks ajaks küll juba kuju võtmas, kuid lapse intellekti areng ja ka emotsionaalne areng on siiski nii eripärased, et siin tuleb mõelda teistes kategooriates. Seega peab lapse vargust vaatlema veidi teise pilguga. Kindlasti ei saa seda heaks kiita. Kuid kindlasti ei tohiks ka uurimata jätta, milles asi. Seetõttu on igati kohane küsimus, kuidas seesugust last aidata.
Laste maailm ja maailmanägemine näeb välja teistsugune kui täiskasvanul. Võõraste asjade ning raha võtmist ja valetamist võib seondada näiteks piiride otsimise ja tunnetamise teemaga, isikliku ruumi teemaga, mina kasvu küsimustega. Samuti võib selline võtmine viidata millelegi, millest on puudu, ent kuna laps saab endast reeglina halvasti aru, ei tea ta tihti ise ka, mis täpselt puudu on, võttes ta justkui „varastab“ endale puuduvat. Harva, kui on puudu just see asi või summa, mida laps võtab reeglina on puudu millestki, mis pole asi, nt armastus, tähelepanu, hoolivus, mõistmine, kontakt tähtsa täiskasvanuga… see loetelu pole kindlasti ammendav. Vahel on nähtav, et lapsed, kes on liiga suure pinge all, teevad n-ö keelatud tegevusi, et maandada pinget ja ärevust, mis omakorda võivad tuleneda ka liiga jäikadest piiridest.
Loomulikult pole võtmine midagi, mida saaks heaks kiita. Sel teemal tuleks rääkida, kuigi see võib keerukaks osutuda, eriti kui laps on hirmul ja kardab karistust ja mittemõistmist. Lapsel tekib rohkem julgust oma asju vanematele usaldada, kui ta tunneb, et teda kuulatakse ja aktsepteeritakse, st et vanem püüab aru saada, kuidas see võtmine juhtus (aktsepteerimine ei tähenda heakskiitu, need on erinevad asjad). Kui lapsel on kogemus, et teda püütakse mõista (mitte hukka mõista ega üle kuulata, pinnida), on tal lihtsam oma asju rääkida, ja rohkem usaldust on alati pluss, sest nii on oht riskikäitumisteks väiksem, kuna laps julgeb öelda, mis puudu on ja koos saab lahendusi leida. Väikelaste puhul tuleks eelkõige mõelda, kas laps saab piisavalt tähelepanu, kas lapse ümber on täiskasvanud, kes last hoolivalt piiritlevad, kas lapse ja vanemate suhe on piisavalt hooliv jms.
