Tere
Mul on tunne, et ma ei oska kuidagi seisukohta võtta järgneva osas. 14-aastasel pojal on oma tuba, kus tal on nii televiisor ja arvuti, samuti on tal nutitelefon. Viimane on ainus, milles on internet, olgu öeldud, et tema kuu limiit on 50GB. Mina nendest numbritest väga palju ei tea, kuna ise kasutan internetti maksimaalselt tund aega päevas, kui sedagi. Aga telefoni operaatori juures öeldi, et seda on väga palju ja suurim kogus.
Kuna mu mees töötab kodus, siis meil on ka wifi ruuter, millega tema tööd teeb ja ka mina saan seda kodus kasutada. Pojale aga me enam seda ei saa anda, kuna ta kasutas poole kuuga selle limiidi ära ja mees ei saanud seetõttu korralikult tööd teha (ei saa teha nt videokõnesid enam jms). Nüüd on tal siis ainult see telefoni internet, mida ta jagab oma arvutiga, et seal mänge mängida. Saan aru, et see jagamine võtabki palju mahtu ja seega on tal see poole kuuga otsas. Nüüd aga on ta meie peale vihane, et me ei anna talle seda wifit, lunib minult iga jumala päev, et mina temaga enda telefoni internetti jagaksin. Aga minu põhimõte on see, et ta peab siis enda oma jagama kuu aja peale nii ära, et seda jätkuks. Minu hinnangul on ta liiga kaua arvuti taga. Tema hinded koolis on väga halvad, sellel veerandil on viis kahte! Ja suvetööle jääb ka ühes aines, võtsime küll veel abiõpetaja aga ikkagi on vaid kahed ja ühed. Mida teha?
Koolis käib ta ka nii, nagu ise tahab. St hommikul ütleb nii tihti, et tal on paha olla ja ei saa kooli minna. Ta on juba nii suur küll, et ma ei saa tal võtta natist kinni ja teda bussi peale viia. Ma saan aru, et probleem on sügavamal aga ma ei suuda seda leida. Temaga rääkida on võimatu. Ta peab kõike, mida mina või mees ütleme, õiendamiseks, arvab, et meie tahame, et tal oleks halb ja igav (sest tal ei ole internetti), meie oleme süüdi selles, et tema internett nii halb on jne.
Kui kooli kohta küsisin, ütles alati, et kõik on õpitud, kui millegi eest sai "1" siis ütles, et saab järgi vastata jne jne. Ainult vabandused, et teeb järgi ja kõik on nii kerge. Kui järgmisel päeval oli kontrolltöö, ei näinud ma teda kunagi pikalt õppimas. Ainsad positiivsed hinded olid ainetes, kus ei pea väga palju mõtlema...Ma ei tea enam, mida teha.
Mees arvab, et õige ongi, et me ei anna talle see teine pool kuud, kui tal oma iunternet on läbi, juurde seda. Et las ollagi siis ilma. Mina leian, et see pole ka lahendus. Kuigi tõesti, ta elabki selles, ta ei taha midagi muud õieti teha. Vahel harva tuleb oma toast välja, natuke mürab väiksema õe ja vennaga ja siis kaob jälle oma tuppa. Meie koos söönud pole ta vähemalt aasta. Sööb oma toas omi asju, väga harva ka sama toitu, mis meie, kui see talle sobib. Enamasti peab talle eraldi süüa tegema ja eraldi aegadel. Kui järgida seda taktikat, et sööd seda, mida meie ja samal ajal, siis ta ongi näljas, käib külmiku kallal ja on vihane.
Vihastamine on ka omaette teema aga seda suudan ma juba võtta kui lihtsalt tõsiasjana, et ta ei oskagi muudmoodi oma tundeid näidata.
Ma saan aru, et ta on teismeline, et on õrn iga, et ta ise ka ei tea, kuidas peab olema. Ja täna, kui ma ütlesin, et tal on hinded väljas ja veerandis viis kahte, tulid talle pisarad silma. mul oli nii kahju temast. Ometi ei tee ta ise midagi selleks, et midagi muuta ja minul ei lase ka aidata. Veel eile ja täna ta kooli ei läinud, ütles, et on paha olla kuigi veel eile oleks saanud mõnda hinnet parandada ja ta teadis seda. Ma isegi ei muretse nende hinnete pärast vaid et mis see temaga teeb. Ilmselt on tal häbi ka klassi kaaslaste ees. Ta suhtleb paljudega, käib külas teistel ja paar last on meie juures ka käinud. Kuidas teda aidata, kui ta ise seda ei taha ja ei lase?
Mul on mõistus täiesti otsas
Teie teismeline poeg on keerulises olukorras, sest koolis on tulemused halvad, internet võtab kogu aja ning suhtlus pereliikmetega on pingeline. Küsite, kuidas aidata teismelist, kes end aidata ei lase.
Tundub, et kirjeldate tõepoolest teismeeast tulenevaid raskusi, kuid on võimalik, et tegu on ka mõningase sõltuvuskäitumisega. Kui arvuti võtab endale enamuse vabast ajast ja kõik muu jääb tahaplaanile, nii kohustused kui toredad tegevused, siis selline see sõltuvuskäitumine tõepoolest on.
Kuna kool on kohe kohe läbi, siis ei anna just palju teha, et õppimistes järje peale jõuda. Seepärast soovitan suve kasutada selleks, et usaldus teie/lapse isa vahel saaks taastatud. Võtke ette toredaid alternatiivseid tegevusi . Looge perele ühised interneti kasutamise reeglid, kus netis ollakse vaid sel juhul, kui mitte kuidagi teisiti ei saa. Võtke koos ette matku või ühiseid väljasõite või ehitage midagi koos. Sõltuvuskäitumisest vabanemiseks on oluline, et piirid on paigas (kui on ei internetile, siis see on kindel EI) ja lapsele pakutaks piisavalt asendustegevusi.
Kuna praegu tundub olukord olema üsna suur probleemide pall, siis oleks vaja seda hakata arutama enne, kui kool jälle peale hakkab. Looge olukordi, kus poeg saaks oma arvamust välja öelda ja peegeldage talle siis seda tagasi, andes mõista, et olete teda kuulnud ja kuulanud. Te ei pea seda arvamust jagama ega hindama, kas õigeks või valeks. Te vaid aktsepteerite tema arvamust TEMA arvamusena. Võib olla on teil lähisugulaste või tuttavate hulgas inimene, kelle arvamust poeg aktsepteerib. Mõnikord aitavad vestlused selliste teismelise jaoks usaldusväärsete inimestega tema ellu suuremat tasakaalu luua.
Arvan, et kuna olukorra kujunemisele on kaasa aidanud mitmed tegurid, siis kindlasti ei tule väga suurt tulu vaid neti teel nõustamisest. Kui vähegi võimalik, siis otsige abi reaalsest nõustamisest. Kui poeg ei ole nõus osalema, siis saaksite seda teha ise või osaleda koos mehega. Laste puhul käib teraapia põhiliselt läbi vanemate. Lisan ka mõne võimaliku lingi kontaktidega.
mul oli nii kahju temast. Ometi ei tee ta ise midagi selleks, et midagi muuta ja minul ei lase ka aidata. Veel eile ja täna ta kooli ei läinud, ütles, et on paha olla kuigi veel eile oleks saanud mõnda hinnet parandada ja ta teadis seda. Ma isegi ei muretse nende hinnete pärast vaid et mis see temaga teeb. Ilmselt on tal häbi ka klassi kaaslaste ees. Ta suhtleb paljudega, käib külas teistel ja paar last on meie juures ka käinud. Kuidas teda aidata, kui ta ise seda ei taha ja ei lase?