Oleks vaja tarkka nõuannet, kuidas saada 4aastane sööma soolast toitu nii et iga kord ei oleks sõda, et talle ei maitse, tema ei söö, tal kõht täis jne. Samas ei leia ma enam õiget teed ka magusa pakkumisega, sest surve, kuidas käituda on lasteaias üks, vanavanemate poolt teine, mu enda tõekspidamised kolmandad ja miski ei tundu enam hästi toimivat. Laupäev on meil peres kommipäev, kus läheme poodi ja lubame lapsel valida, mida ta tahab ja ülejäänud nädalal väga koju kommi ei osta ja vaagnad täis ei seisa. Muidugi on ikka üksikuid erandeid. Me ei osta mullijooke, krõpse ega muud rämpsu, mis võiks ebasobivate näksidena pärssida korraliku toidu söömist, aga ikkagi tahetakse süüa vaid putru või makarone ja see on kogu ühekülgne menüüvalik lisaks võileibadele, mis lapsele sobib. Kõik uus ja vaheldusrikas, mida püüan pakkuda lükatakse eemale.
Lapsed võivad tõesti olla toidu suhtes väga valivad ja konservatiivsed. Osati võib 4aastase lapse seesugust käitumist seostada tema vajadusega määratleda maailma. Väikelaps tunneb end seda turvalisemalt, mida etteennustatavam on maailm. See on ka üks põhjus, miks lapse ümber peab olema turvalisi rutiine alates päevakavast ja lõpetades emme-issi reageerimisviisiga tema käitumisele – see teeb maailma ettearvatavaks ja sellises maailmas on turvalisem olla. Ka söök, selle välimus ja maitse, taldrikule asetamise või söömise viis võib olla lapse jaoks omamoodi kontroll: kas maailm ikka toimib (maitseb) endist viisi? Endist viisi on turvaline: see avaldub mitmel moel, ka nt selles, et laps riidesse pannes järgib sama järjekorda vms. Kasvades-arenedes, maailma ja iseendaga tuttavamaks saades suurenevad ka teadmised maailma ja elu kohta, siis on kindlam maailmas olla ja enamasti on sellesse arenguprotsessi sisse kirjutatud ka see areng, et laps hakkab tasapisi maitsma ja sööma aina rohkemaid asju.
Samas on teie mure on igati arusaadav, võib olla raske aktsepteerida lapse valikuid, mis tunduvad ebamõistlikud ja ebatervislikud.
Kõige olulisem on neis olukordades mitte sundida. Söömisest ei tohiks teha midagi, mis lapsel seostub sundimise, ähvardamise ja kontrolliga. Heale arengule lähemale viib vanema mõistvus, rahulikkus ja kannatlikkus. Vahel aitab, kui kaasata laps söögivalmistamisse või lasta tal endal paras portsjon tõsta – juurde saab ju alati. Vaja on ka meeles pidada, kui suur on täiskasvanud inimese magu ja kui väike lapse oma.
Lastearstide soovitus neis olukordades on mitte kasutada sundi-veenmist, vaid pigem hoolitseda selle eest, et need toidud, mida laps sööma nõustub, oleksid igati kvaliteetsed ja tervislikud, võimalik on kasulike ainete peitmine (nt kliid pannkoogitaignasse) jm nipid. Olge leidlik kiites mõnda muinasjututegelast, lapse mängukaaslast või multifilmikangelast, kes on tubli ja terve seetõttu, et sööb nt õuna või tomatit. Tähtis on ka kinni hoida toidukordadest, nende vahel ei tohi lasta lapsel näksida. Magusa osas olete juba oma reeglid teinud – see on hea tegu lapse tervise heaks.
Oluline on pakkuda lapsele ikka endise järjekindlusega uusi ja teie arvates vajalikke toite, kuid mitte pealetükkivalt ja mitte rohkem kui paar korda söögikorra ajal. "Sa ei soovi? Hmm, mulle nii maitseb..."; "Sa ei taha rohkem midagi? Hästi, mine siis mängima."
Tähtis on, et te ise üle ei muretseks. Kui laps iga kord söögilaua taha istudes tajub teie pinget: kas ta täna sööb? kui palju ta sööb? kas nõustub maitsma?, läheb ka tema pingesse ja sööb veel vähem. Tihti tunnevad lapsed neis olukordades vanema ärevust, pahameelt ja pettumust tema suhtes, isegi kui vanem seda varjata püüab. Kui lapsel võimaldatakse tajuda, et olete mõistev, tolerantne, toetav, vähendab see lapse ärevust, mis tal praegu söömisega seoses on ja seegi võib kaasa aidata probleemi lahendamisele.
