Tere, meie kolmeaastane tütar on hakanud ennast kubemest katsuma. Eriti torkab see silma õhtul enn emagamajäämist. Olen küsinud, et kas midagi pon pahasti,valus või ebamugav. Vastused on erinevad, vahest et ei, võtab käe ära. Teinekord, et näpp otsib sõpra või sügeleb. Saan aru, et laps avastab ennast. Perearst ütleb, et see võib viidata stressile ja küll läheb üle. Kuidas siis sellele reageerida? Kas pöörata tähelepanu, küsida või jätta tähelepanuta?
Teine mure on see, et laps pissib öösiti alla. Tal on siiani öösel mähkmed. iseenesest oli ta 1, 6 aastaselt nö kuiv. Kuid sellest ajast kui läksin tagasi tööle hakkas ta uuesti öösiti alla pissima ja see on tänaseni. Pissitörts tuleb ka päeval,kuid siis ikka läheb potile. Potile ta heameelega ja küsimise- käskimise peale ei lähe. Samas tihti on püksikud niisked. Enne magamajäämist käib aga mitu korda pissil. Käisime ultrahelis ja perearstil, füsioloogiliselt on kõik normis. Mida siis sellises olukorras ette võtta? Lapsel ilmselt on stress, sest ta ellu tulid korrag alasteaed ja väike vend, samuti võtsin talt samal ajal luti ära. Tean, et see oli liig, kuid sellest kõigest on pea aasta möödas. peres suhted tema isa ja minu vahel on pingelised, oleme tihti eriarvamusel, mis puudutab laste kasvatamist ja olukordade lahendamist, laps näeb pealt meie tülisid. Olen alati püüdnud lapsele pärast ka slegitada, mis juhtus. siiski loodan, et on mingi lahendus, mille peale ise ei tule.
ettetänades
Enese katsumise osas jagan teie arvamust, et laps avastab ennast. Mõnda aega ei pööraks ma sellele suuremat tähelepanu kui mistahes kehaosa katsumisele. Võiksite vaadata koos raamatutest pilte, kus on erinevad kehaosad ja arutada lapsega, miks neid kehaosi vaja on, miks inimestel käivad riided seljas ja loomadel ei käi jne. Kui lapse stressitase on ajapikku alanenud, kuid silmatorkav kubeme katsumine püsib, siis võiksite rääkida, et katsumine on sobilik, aga seda ei tehta teiste juuresolekul. Emme ja issi ju ka ei tee. Võiksite lapsega arutada, mida võiks teha asenduseks, kui tuleb soob ennast teiste juuresolekul katsuda.
Tihti ei piisa vaid sõnadest, et lapse stressitase alaneks. Kuna te mainite, et lapse isa ja teie suhted on pingelised, siis püsib ka lapse stressitase laes. Teisiti ei ole lihtsalt võimalik. Ehk teisisõnu, nii kaua kui tunnete ise end pingelises situatsioonis olevana, tunneb teie laps sama. Ta vaid peegeldab teie enda tunnet. Nii nagu lapsed ikka, ei väljenda ta end sõnadega vaid teeb seda läbi oma käitumise. Mõni laps pissib püksi, mõni väljendab oma emotsioonidega mittetoimetulekut läbi agressiivsuse, mõni tõmbub endasse jne. Seega soovitan teil esmajoones leida aega endale, pühenduda oma suhtes korra loomisele. Nii saate luua lapse jaoks turvalise keskkonna. Lisaks tuleks jälgida, et teie tütar saaks igapäevaselt teie jagamatut tähelepanu, kus te olete vaid tema päralt, kus te teda tõeliselt kuulate ja kuulete, aktsepteerite ja peegeldate talle tagasi tema tundeid ja mõtteid.
