Mure oma äsja 3 aastaseks saanud poja pärast. Laps on olnud varem küllaltki seltskondlik ja rõõmsameelne poiss, kuid umbes pool aastat tagasi, mil sündis väikene venna ja laps läks lasteaeda, siis muutus ta häbelikumaks. Pean tunnistama, et ma olen temaga seetõttu riielnud, sest ma ei saa aru, et mida ta kardab ja miks minu taha peitu poeb kui keegi võõram kõnetama teda hakkab. Mul on endal tekkinud mingi paaniline hirm ja ärevus, et järsku mu lapsel on midagi viga. Viimase kuu jooksul on asi eriti hulluks läinud. Pöörab kohe pea ära kui keegi võõras ligi tuleb. Kodus külalisi vastu võttes ei ole laps nii häbelik ja peagi hakkab suhtlema. Siinkohal pean mainima, et lastega suhtleb väga vabalt ja külas läheb kohe lastega mängima. Kui kuskil käime, siis ajapikku ikka sulandub ja see suurem häbelikkus kaob. Lastehoius käib hea meelega, kuid magada ei meeldi. Tihti olen toonud teda enne lõunaund koju, sest pidi seal nutuga ärkama ja raske maha rahustada. Vanavanematega suhtleb vabalt.
Kuna ma ise olen temaga olnud väga range ja nõudlik, siis kardan, et olen ise oma lapsele liiga teinud. Mind teeb lihtsalt nii murelikuks see, et miks ta viimasel ajal nii käitub ja pean tunnistama, et see mure muudab mind lapsega käitudes närviliseks. Millest see suur häbelikkus ja võõrastamine on tingitud ja kuidas oma last aidata?
Teie 3 aastaseks saanud poeg on viimasel ajal häbelikum kui varem.
Iga laps on omamoodi eriline ja omamoodi käitumisloogikaga. Ebasoovitud käitumise lõpetamiseks on alati kõige tõhusam meetod vanemate rahulikkus ja loominguline katsetamine. Lapse käitumise tõlgendamisel on asjakohane meeles pidada ajalist külge ja arengulist külge.
Arenguliselt võiks tähele panna, et on igati eakohane, kui kahe ja poole aastane laps tunneb himu uute olukordade ees. See on normaalne isegi siis, kui varasemalt on laps olnud julge avastaja. Võimalikke häbelikkuse perioode tuleb suure tõenäosusega ette ka edaspidi. Väikelapse aju on pidevas arenguprotsessis. Iga päev on tekkimas uued ühendused ja ühel hetkel võib seda kõike liiga palju saada. Uus olukord või uus inimene tekitab pinge lausa kogu keha tasandil. Sellisel juhul on alati abiks teie julgustav kohalolek või mõni tuttav objekt või näiteks kaisuloom. Mõnikord on abi, kui olete kannatlik ja lihtsalt kirjeldate olukorda. Näiteks.” Seal on teised lapsed ja sellised lego klotsid nagu meil koduski. Ja seal on üks tädi ka, kes teeb natuke omi asju ja natuke mängib lastega. Kas tahaksid ka seal mängida? ” Kui lubate lapsel endal otsustada oma esimese sammu üle, siis tema enesekindlus uute olukordade ees suureneb. Leidke võimalus, et laps saaks kõigepealt kontakti keskkonnaga (ruum, selles olevad esemed jne.) ja alles pärast seda seal olevate inimestega.
Ajalisel teljel vaadeldult sai häbelikkus alguse ligikaudu siis, kui perre sündis teine laps ning ka lasteaed tuli päevakorrale just samal ajal. Selliseid suuri muudatusi lapse keskkonnas võib pidada väga olulisteks käitumise mõjutajateks. Kui täiskasvanud on üldjuhul võimelised omi tundeid sõnades väljendama, siis lapse tunded olukorra suhtes saavad alati väljendatud läbi käitumise. Kuigi laps võis väljendada rõõmu ja huvi väikese venna tuleku osas, on see ikkagi situatsioon, mis muutis keskkonda tema jaoks tundmatuseni. Ema ja isa tähelepanu tuleb jagada teise lapsega. Ehk on ema ja isa isegi natuke murelikumad või väsinud? Muutunud on kodune müratase, lõhnad ja palju muudki. Selliste suurte muudatustega kaasneb stressitaseme tõus, mis omakorda väljendub lapse käitumise muutumises. Mõni laps muutub agressiivsemaks, mõni tõmbub rohkem endasse, mõni muutub häbelikumaks või avaldub mõni mistahes ootamatu käitumisjoon. Muutused, millega lapse aju toime ei tule, tekitavad tihti ka teatud tagasilanguse lapse arengus.
Sellised tagasilangused ja ebasoovitud käitumised mööduvad peagi, kui vanemad on toetavad ja kannatlikud. Häbistamisest või riidlemisest kindlasti tulu ei ole. Kui olete ise olukorra suhtes mures, siis suurendab see lapse segadust, sest te julgustate last olema vapper, kuid laps tajub teie enda ärevust. Teie sõnum lapsele ei ole seega usutav ja loogiline. Lõppkokkuvõttes ei muutu midagi. Tooksin näiteks olukorra, kus teil on toas väga palav ja te leevendate palavust seeläbi, et lisate kaminasse muudkui puid juurde.
Proovige mõnda aega leida või tekitada poja jaoks tuttavaid ja turvalisi olukordi.
Suurendage vanema pojaga koos veedetud privaataega, kus lihtsalt kuulate, aktsepteerite ja peegeldate tema mõtteid ning mängite mõne mängu koos.
Kuigi usun, et kahe väikese lapse kõrvalt ei ole nii lihtne leida aega päris endale, julgustan teid siiski selliseid momente tekitama. Niiviisi n.ö. täidate te enda tassi ja seeläbi saate jagada oma meelerahu teiste pereliikmetega.
