laps mul 5-kuune. tal tuli suur nohu, nii et oli raskusi söömisega ja üldse oli näha, et laps ennast mugavalt ei tunne.
hakkasin siis nina-aspiraatoriga tatti ninast imema. eks ma ikka alguses püüdsin nalja ja muude trikkidega ilma nututa oma soovi läbi suruda. alguses oligi kordi, kui laps täitsa rõõmsalt lubas oma nina kallale. siis jäi ainult see asi segama, et alates mingist piirist ta enam ei lasknud nina puhastada ja jäigi nii, et nina päris puhtaks ei saanud.
siis otsustasin, et hoian last kinni ja jõuga ja muidugi nutuga teeme selle protseduuri lõpuni ja ilusti ära. ja tulemus oligi ses osas hea, et nina sai ilusti puhtaks.
aga nüüd on olukord selline, et ilma nutu ja protestita ei lase laps üldse oma nina ei rätikuga pühkida ega loomulikult ka imeda. samuti on laps ettevaatlikuks muutunud - ei võta hea meelega d-vitamiini ja on üldse näha, et usaldus minu vastu on lõhutud.
tahtsingi avaldada imestust, et juba nii väikestest asjadest hakkab usalduse kaotus ja nii raske on seda tagasi võita.
samas ei oskagi öelda, milline käitumine on sellisel juhul parim, kui laps on haige ja ema tahab teda aidata, aga see toob kaasa mõningaid jõuvõtteid?
Nohu puhul oli meie parim abimees humer. (laps oli nohu ajal 4-kuune)
Humer ninna ja laps kõhuli. Siis proovisime teda naerma ajada. Naerupahvakute ja gravitatsiooni abil tuli tatt ninast välja
Ninapumbaga saime siis ka veidi hakkama, taskurätiku poole ulatatakse nina aga alles teist kuud - poiss siis 1a8k.
