Minu 8a poeg käib 1.klassis. Ta õpib hästi, väga hästi. Oskab igat ainet väga hästi, ühtegi probleemi pole õppimises.
Ta on väga tark, ettevaatlik (teab, mis on ohtlik ja ei tee midagi halba). Ta ei ole kunagi end vigastanud, sest enne mõtleb ja siis teeb.
Liikluses on väga ettevaatlik, vaatab paremale ja vasakule. Käitub väga hästi, pole iialgi pahandada saanud ei lasteaias ega ka koolis. Kuulab õpetajat, täidab kõik korraldused esimese palve peale.
Ka kodus ei pea mitu korda ütlema, piisab ühest korrast ja hakkab õppima. Räägib väga hästi, laia silmaringiga. Meeldib meisterdada, joonistada, lugeda, mängida nagu ikka, AGA
on väga tagasihoidlik, arglik võõras seltskonnas, ei vasta, kui temaga räägitakse. Kui arstil käime,vastab ilusasti, ise ei julge minna poodi ega poest osta asju, kardab pimedat, magab minu kõrval, sest ei julge üksi magada.
Teda ei ole kunagi üksi jäetud pimedasse vms, väga hoitud laps. Aga kardab. Et mida teha?
Tore on lugeda, et olete uhke oma poja üle: ta on tubli, õpib hästi, on hooliv teiste vastu jms. Selle kõige üle on tõesti oluline rõõmustada. Muret teeb teile lapse tagasihoidlikkus ja arglikkus suhtlemisel.
Igal lapsel on oma eripära, ja kui laps kuulub nende inimeste hulka, kes ongi loomu poolest vähem sotsiaalsed, siis see mahub kindlasti normi ja tavalisuse hulka. On väga oluline lasta lapsel rahulikult olla see, kes ta on. Kui me survestame, tekib lapsel tunne, et ta ei ole väärtuslik sellisena nagu ta on, tema enesekindlus väheneb ja kartlikkus suhelda võib suureneda. Vahel ongi raske aru saada, kas tegu on pigem lapse isiksuse tüübiga (kas laps ongi vähema sotsiaalsusega, sellised lapsed ei vaja enda ümber kuigi palju teisi inimesi ega suhtlemist), või on tegu keskkondliku mõjuga.
Sotsiaalsus ongi veidi üle haibitud: enamasti saavad need lapsed, kes on julged suhtlejad, palju positiivset tagasisidet, ja vähem sotsiaalsed lapsed saavad pigem võrdlemist enda kahjuks (vaata kui julgesti Johannes teiste sekka läks!) ning survestavat julgustamist, mis võib viimase julguse ära võtta (no mine ikka, mis sa kardad, seal pole midagi hullu jne).
Nõnda siis on esimene asi, mis lapse julgust veidi tõstab, teie nii sõnalised kui ka käitumuslikud järjepidevad kinnitused lapsele, et ta on sellisena igati okei.
Samas on aga ikka ka seda, mida te teha saate, et last julgusele ärgitada. Otsesest julgustamisest paremad on eelkõige peegeldused ja kirjeldused ning teie enda julgus sotsiaalsetes olukordades. Lapsed õpivad matkides ja vahel ei olegi asi niivõrd lapse eripäras, kuivõrd selles, mida laps lähiümbrusest õpib. Kui vanem on hea suhtleja, ei karda kontaktivõttu ega kontaktis olemist, väljendab selgesti, mis talle meeldib või ei meeldi, mis ta tahab ja mida ei, siis on lapselgi seda hõlbus õppida. Ma ei oska arvata, kui julge suhtleja te ise olete ja kui julgesti sisenete suhtlemisolukordadesse võõrastega.
Lapse kuulamine ja aktsepteerimine on kindlasti vajalikud. Hinnangust vabad kirjeldused ja valiku andmine võib olla julgust lisav: Robert ja Siim mängivad legodega. Kas sina tahaksid legodest teha autot või maja? (Valiku hulgas ei ole mängimist või mittemängimst).
Kuulamise käigus, mille hulka kuulub ka tunnete peegeldamine, võib paremini aru saada, mis on lapse hirm, millest ei julge läbi minna. (Julgus ei ole hirmu puudumine vaid söakus sellest läbi minna.) Sa ei taha üksi poodi minna. Sa pelgad, et kassatädi küsib midagi, millele sa ei oska vastata, (et sa ei leia piimariiulit üles, vms). Kui te püüate ära arvata, mis hirm see võib olla ja sõnastate selle, siis laps saab aru, et teie saate temast aru ja edasi saate arutada lahendusvariante. Mis saab teha, kui...? Ka kui te n-ö mööda panete, parandab laps tavaliselt täiskasvanut: ei, ma ei karda kassatädi, mulle ei meeldi üksi kassasabas seista. Rahulikud arutelud, kus kõiki hirme peetakse normaalseks, on laste jaoks tihti rahustavad. Samal moel saab tegelda magamise-probleemiga. 8aastane peaks loomulikult oma voodis magama, aga enne kui selle muutuse saate teha, on samal moel vaja uurida lapse tundeid, neid aktsepteerida-normaliseerida, lahenduse mõtlemiseks aega võtta, koos lahendusi arutada.
Laste arengu tempo võib olla erinev, osa lapsi on aeglasemad kui teised, osa sotsiaalsemad kui teised, osad paremad suhtlejad jne. Iga laps on ju harukordne eksemplar, seda ei tohiks samuti unustada ning ei maksa lapsi võrrelda.
