mu 2-aastane poeg räägib pidevalt, kuidas ta tahab kellelegi haiget teha. küll mulle, küll väikesele õele, mänguasjadele jne. õe peal ta ka viib oma ähvarduse täide. kas see on normaalne, et laps tuleb minu juurde, ma küsin, mis ta mure on, mis ta soovib, tema vastab, et tahab emmele ai-ai teha. ma nämmutan päevast päeva, et seda ei tohi ja et ai on paha saada ja et temale ju ei tee keegi haiget, et miks tema siis tahab haiget teha. nii on see kestnud juba nädalaid.
2-aastased on enamasti sellises arengufaasis, kus neil hakkab kujunema agressiivsuse ja viha tunne (tõepoolest, ka need tunded arenevad lapse kasvades ja see on loomulik). Kuna laps ei oska arvata mida teine tunneb ja ei oska ennast panna teise inimese "sussidesse" (ka see on arenguline iseärasus), siis ei ole väga mõtet temalt küsida, et kuidas emme ennast nüüd tunneb kui tema ai-ai teeb. Pigem öelda mina-sõnumi vormis ja näidata, et ongi ai-ai. Näiteks "emmel /minul on valus, kui sa nii teed ja ma olen kurb" või öelda lühidalt "ai" ja väljendada valutunnet ka mitteverbaalselt. Hea nipp on muidugi ka tähelepanu kõrvalejuhtimine ja asendustegevuste pakkumine Aga mina-sõnumi võiks saata ikkagi. See aitab lapsel kiiremini jõuda nii enda kui teiste tunnete mõistmiseni.
