Suurem laps (12) ropendab ja sellest polegi nii väga hullu kui see, et väiksem kordab seda nii intonatsioonilt kui ka sõnasõnalt järele. Mul tõusevad ihukarvad püsti kui seda jälle kuulen.
Kellega tegeleda suurema või väiksemaga, et miski üldse muutuks?
Suuremad lapsed (eriti poisid omavahel) ropendavad nagunii, aga seda ei saa jätta tähelepanuta. Iga roppuse peale tuleb ikkagi reageerida. Pole vaja karistada. Pigem anda teada oma väärtushinnang ("Mulle ei meeldi, kui Sa roppude sõnadega räägid, see valmistab mulle piinlikust ja mul on väga ebamugav" ). Muidugi selgitada põhitõdesid, et roppuste ütlemine ei tee kedagi lahedamaks ja mehisemaks jne.
Samuti tuleb rääkida pisema lapsega. Selgitustöö ja mina-sõnumid on sel juhul sobivad.
Kodus saab lastega kokku leppida reeglites, et ropendada ei tohi. Nagu reeglitega ikka, ei saa me neid lastele peale suruda ja neid kokkuleppeid tüli olukorras teha. Peale ropendamise teema arutamist ja enda seisukohtade ja vajaduste selgitamist uurida lastelt, milliseid lahendusi nad ise pakuvad. Näiteks võivad lapsed kokku leppida, et kui keegi ropendab (ka isa ja ema!), siis tuleb teha 5 kükki koos prääksuva häälitsusega See toob sisse mängulisuse, mis omakorda aitab väärtushinnangutel kinnistuda. Samuti suureneb kõigi pereliikmete kontroll enda ja teiste käitumise suhtes.
Isegi siis, kui koolis laps ikka vahel edasi ropendab, on kodustel tavadel ja väärtushinnangutel suur mõju lapse edasisele elule.
See toob sisse mängulisuse, mis omakorda aitab väärtushinnangutel kinnistuda. Samuti suureneb kõigi pereliikmete kontroll enda ja teiste käitumise suhtes.