Tere,
Minu 3,5a tüdruk on alates värvipliiatsite käes hoidmisest alati värvinud paberitele raamid ümber. Teeb need eri värvi ja räägib et see on taevas see on maa ja küljed siis kuidas kunagi. Aga ta joonistused piirduvadki vaid piinliku täpsusega raamide joonistamisega ümber paberi.
Vaikselt hakkab tahes tahtmata tekkima küsimus, kas selline eneseväljendus joonistamise näol on normaalne või lapse proovib sellega mulle midagi teada anda?
Kui natukene meie suhetest rääkida siis need pole ka kõige paremad - mina olen närviline ja sellest ka laps ainult röögib ja tihti on hüsteeriahood.
Ette tänades,
Signe
Küsite, kas 3,5aastase lapse joonistused, mis kujutavad vaid paberile raamide ümbertõmbamist, viitavad mingitele probleemidele.
Laste joonistuste areng kulgeb igaühel vastavalt ta individuaalsele arengule, samas on tõesti ilmnenud läbi pikaajaliste uuringute teatud kindlad graafilised mustrid/sammud, mille kõik lapsed läbivad.
Teada on, et lapsed joonistavad seda, mis neile oluline on. Kui teie tütar nimetab, et kujutab taevast ja maad- siis võib viidata see tema arengulisele arusaamale maailmast.
Teisalt, kui ta alati (mitte üks-kaks korda) joonistab oma pildile raamid, võivad need viidata kas vajadusele piiride järele oma maailmas,- või vastupidi- neid piire on liiga palju/nad on liiga jäigad. Ja piirid on alati vanemate poolt seatud.
Kolme- ja poole aastane laps on minaarengu etapis, mida nimetatakse "jonni"perioodiks või trotsieaks, seotud on see minatunnetuse järkjärgulise tekkimisega. (Ingliskeelses kirjanduses on sellel nimetus temper tantrum). Negatiivsete emotsioonide pursked, endast väljaminekud, keeldumine koostööst, raevuhood, nutt, lollitamine jne. võivad kesta lapsel kuni neljanda eluaastani. Sõltumata sellest, kuidas seda perioodi nimetatakse, on see tavaline osa lapse arenguteest.
Väikelapsed testivad selles faasis piire. Nad tahavad näha, kui kaugele nad võivad minna, enne kui lapsevanem lõpetab tema ebakohase käitumise. Väikelapsed on väga enesekesksed ja ei näe asju/olukordi teise inimese vaatepunktist. Nad tahavad omada iseseisvust ja kontrolli, et uurida oma keskkonda, tunnetada oma mõjukust. Kui lapsed ei jõua eesmärgile/ei saa soovitut (ja kohe! põhjus selles, et väikelapsel puudub veel arusaam ajast), väljendavad nad oma pettumust, frustratsiooni nuttes, karjudes, lüües, maas rullides, asju loopides jne.
Hea on teada, et jonn ei ole kunagi suunatud vanemate vastu! See on tegelikult lapse varjatud sõnum: "Mul on mingi mure ja ma ei oska sellega toime tulla. Palun aita mind!"
On äärmiselt oluline, kuidas vanem ennast väljendab olukordades, kus lapse käitumine ei ole talle vastuvõetav, - abiks on siin suhtlemisoskused. Vanemana tunneme end kindlalt ja reageerime rahulikumalt, kui teame, mil moel käsitleda konflikte või kuidas aidata mures last. Vaadake: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Vanem saab last aidata ise rahulikuks jäädes ja proovides ennast lapse olukorda panna /empaatia/, ning sõnastada lapse poolt kogetav. Sealt edasi saate kontrollida, milline lapse vajadus vajab katmist- on see lähedusvajaduseks süllevõtmine/hoidmine, valu leevendamine, hirm üksijäämise ees, jne.
Selge eneseväljendus on teile vajalik oskus ka oma tunnetest ja soovidest lapsele teada andes.
Sõnastage lapsele oma vajadus, olge aus ja avatud.
Võimalusel osalega lapsevanemate suhtlustreeningul, ehk Gordoni perekoolis. Infot koolitusest leiate: www.sinamina.ee
Lisan siia raamatu, mida saate huvi korral lugeda: 2013 ilmus Isabelle Filliozat "Minu mõistus on otsas! Kuidas tulla toime lapse jonni, nutu ja vihapursetega vanuses 1-5 aastat"- väga hea raamat.
Kuna väikeste laste puhul on inimese puudumine joonistustelt ebaharilik, võib see viidata teivahelistele halbadele suhetele.
Kui olete ise närviline, tuleb teil midagi ette võtta, et lahendada oma probleemid, või kui neid ei ole võimalik muuta, tegeleda enda vaimse tasakaalu taastamise/säilitamisega,- et mitte kahjustada ema-laps vahelist suhet.
Soovitaksin teil pöörduda võimalusel iseenda muredega tegelemiseks psühholoogi vastuvõtule. Teada on, et kui toimuvad muutused vanemates, alles siis toimuvad need ka lastes.
