Lapsel tõsine mure magama jäämisega. Tegelt juba paar aastat. väidab et pissihäda tunne on nii suur et jookseb edasi tagasi. oleme kõike proovinud. ja see nii hulluks läinud et nüüd kaasneb vähemalt tund aega nuttu. siis sätib tekki siis jälle pissile.... ja nii mitu tundi vahet pidamata kuni lihtsalt kukub ära nii öelda...
muidu on laps tubli ja tark aga tundub et on kaotamas kogu usu endasse ja enesehinnang on madal.
seda kõike kirja panna on raske..
laps ise tahab ka arsti juurde et see pissitunne kaoks.
me ei oska teda aidata.. tundub et kõik on allamäge minemas..
järgmine aasta on kooli minek,kardan et siis ta murdub..
umbes 2,5 aastat tagasi käisime ka psühholoogi juures, samamoodi ei suutnud magama minna. siis aga oli mitu tundi küsimusi lapse poolt... täiesti seosetud küsimused nagu kas on hästi kui tekk kortsus? kas panen silma kinni jne jne. siis see kadus järsku üleôö.. aga mõne aja pärast tekkis see pissimure... ja läheb nüüd aina hullemaks..
laps kardab uusi olukordi. loobub asjadest et mitte põruda. nutab tihti. samas püüame igati julgustada ja toeks olla. me pole kindlasti täiuslikud vanemad aga püüame teha kõike et tal hea oleks..
Teie 6 aastasel lapsel on raskusi õhtuse magama jäämisega. Ta pelgab ka uusi olukordi ja on kartlik. Olete teda igati julgustanud, kuid tunnete, et laps ikkagi ei usu eriti endasse.
Lapse eneseusu arendamine saab alguse juba päris varakult, isegi juba beebieas ning see kulgeb aasta aastalt edasi ikka oma tõusude ja mõõnadega. Kindlasti on oluline arvestada sellega, et kõik inimesed ja ka lapsed on seejuures oma eelduste poolest erinevad. Mõni tahabki tihedamat kinnitust, et saab asjadega hakkama ja tema poolt tehtu on õige ja hea. Samas on ka kõige paremini toetatud laste kasvamises etappe, kus toimub tagasilangusi, mis võivad olla seotud arenguetapi iseärasusega või muidu muutustega elus. Kindlasti on lapse jaoks proovikivi ka see, kui vanemate elus toimuvad muutused. Täiskasvanud suudavad oma muutustest tulevate stressisituatsioonidega toime tulla sihipäraselt tegutsedes. Lapsed tajuvad õhust, et lähedane inimene on n.ö. liimist lahti. Laps ei oska sellest tulenevat ebamugavustunnet sõnades väljendada ja lihtsalt käitub paha tunde välja ebaloogilise ja mõnikord arusaamatu käitumisena.
Üldiselt on lapse eneseusu kõige parem toetaja lapse aktsepteerimine sellisena nagu ta on. Beebieas peegeldab ema lapsele tagasi tema häälitsusi, imiteerib tema hääletooni, on lapsega nii füüsilises kui emotsionaalses kontaktis. Kui laps on pahur, siis ema ütleb, et mõistab, et laps on pahur ja püüab seejuures teda maha rahustada. Kui laps väljendab rõõmu, siis ema näeb ja tunnustab seda vastates samuti rõõmsa häälega. Edasi kasvades on lapse jaoks oluline, et lapsevanem kuulaks last ja peegeldaks talle tagasi tema enda mõtteid ja tundeid/ või võimalikke tundeid. Seda peaks tegema isegi siis, kui laps on õnnetu või kartlik. Kui laps ütleb, et ta ei taha teiste lastega mängida, siis lapsevanem võiks peegeldada:”Sa ei taha teiste lastega mängida ….!?”Sellesse peegeldusse peaks jääma piisavalt n.ö. vaba ruumi, et lapsel tekiks võimalus seda teemat ise edasi arendada ja sügavamale minna. Võiks öelda ka:” Sulle ei meeldi teiste lastega mängida…!?” Või võiks ka natuke intrigeerida: ”Sulle, ei meeldi teiste lastega mängida, sest nende mängud ei ole huvitavad/ toredad…..!?” On üsna tõenäoline, et lapsel tekib ühel hetkel soov väidet täpsustada või korrigeerida. Niiviisi saab temast endast vestluse teejuht ja kui niiviisi muudkui ilma hukkamõistuta peegeldate ja annate talle piisavalt aega, siis võite jõuda palju sügavamale lapse mõttemaailma. Niiviisi saab laps rahuneda ja tunneb, et temaga on kõik korras, sest teda mõistetakse. Kui tundub, et laps läheb oma mõtisklustega ikka väga kaugele reaalsusest, siis ei tasu teda ikkagi esimese hooga kritiseerida. Pigem jätke talle võimalus endal leida uusi vaatenurki ja lahendusi olukordadele. Küsige näiteks : ”Hmm….. kas tõesti..!?..... kas võiks ka teisi põhjusi olla/ kas võiks ka teistmoodi mõelda….?” Laps saab sisemist jõudu, kui ta ise midagi pakub või kui ise uusi lahendusi leiab. Mõnikord peaks täiskasvanu ka omi seisukohti välja ütlema. Sellisel juhul võiks väljendada end Mina- sõnumitega: “Mulle tundub hoopis, et teiste lastega mängida oleks ju päris tore!” Kui laps väljendab otseselt või kaudselt oma ebakindlust ja teie tema tunde aktsepteerimise asemel teda julgustate, siis võib efekt olla hoopis vastupidine. Laps tajub, et tema tunnet ei mõisteta, et see, mis tema tunneb on vale ja mitte aktsepteeritud. Lõppkokkuvõttes niiviisi lapse eneseusk ei suurene, pigem suureneb abitus. Võib olla keeruline teostada, kuid eelkõige on muutuse jaoks vajalik, et vanemad oleksid ise rahulikud olukorra suhtes, kuulaksid ja peegeldaksid ning varuksid piisavalt kannatust ja aega.
Kuna praegune pissihäda tunne enne uinumist on muutunud lapse jaoks piinavaks ja nii lapse kui terve pere jaoks suureks ärevusetekitajaks (võib olla ka ärevuse väljendajaks), siis soovitan kindlasti konsulteerida esmajärjekorras oma perearstiga, et välistada otsene sekkumist vajav kehaline põhjus. Kui ka perearst arvab, et probleem on pigem psühholoogiline, siis võiksite broneerida aja pereterapeudi (perepsühhoterapeudi) vastuvõtule või rohkem lastele spetsialiseerunud psühholoogi vastuvõtule. Nii saate endale abilise, kellega koos väljakujunenud mustreid paindlikult ja lapse eneseusku tõstvalt muutma hakata.
Pereterapeutide kontakte leiate leheküljelt. www.pereterapeudid.ee
