Tere. Mul on 2,7 aastased kaksikud, poiss ja tüdruk. Potile hakkasin harjutama suve alguses. Päeva ajal olid lapsed ilma mähkmeta (va külaskäigud, pikemad sõidud, magades). Mõnikord sai häda potti tehtud aga enamasti ikka püksi, rohkemat enam eriti ei mäleta. Ühel hetkel augustis hakkas tüdruk hädast märku andma ja praktiliselt kogu aeg potti tegema (suutis kinni hoida ka vedelat kakat) ja nii mõned nädalad kuni läksime abikaasaga kahekesi 5 päevasele reisile. Lapsed olid sel ajal vanavanemate juures, kes elavad üle õue ja kel lastega igapäevane kontakt. Oleme ka varem 3 päeva eemal viibinud ja mingeid probleeme ei olnud (siis olid veel lastel mähkmed all). Reisilt tagasi tulles oli olukord selline, et umbes nädala möödudes hakkas poiss üleöö potile küsima ja läks veel nädalake ning poiss sai mähkmevabaks ka öösel. Tüdruk, kes enne meie reisi ilusti potil käis, tegi nüüd pidevalt püksi, hädast märku ei andnud, või andis siis kui juba püksi tehtud. Vanavanemate juures olevat kord potile, kord püksi teinud. See igapäevane mitu korda püksi pissimine ja kakamine kestab nüüd juba 2,5 kuud. Minu jaoks on tüdruku probleem psühholoogiline, sest füüsiliselt on ta võimeline ka häda kinni hoidma. Hommikupissid ja mõned muud korrad saab üldjuhul ilusti potti tehtud. Ise pean potile panema, väga harva on ise küsinud. Tüdruku potile panek sõltub suuresti tema tujust. Sageli keeldub ja teeb siis mõne aja pärast püksi, teinekord isegi paari minuti pärast. Kui tüdruk teeb oma häda potti, siis tihti häda tegemise ajal paneb oma sõrme minu suule, et ma midagi ei ütleks või ütleb, et tasa oleksin (kui juures on teine inimene, siis ka näitab, et peab tasa olema). Suuri kiiduavaldusi ta ei taha. Kui püksi teeb siis on sellest nähtavalt häiritud, sageli ütleb, et on kuri või, et mina olen (kui peale satub isa, siis tema on) paha. Pärast reisi olen ise kindlasti teinud vea kui olen püksi pissimise peale kurjustanud ja pahameelt välja näidanud. Seda seepärast, et närvid ei pidanud vastu, mitte et oleksin arvanud, et riidlemine aitaks. Nüüd otsustasin, et pean püksi pissimisse ja kakamisse kogu aeg neutraalselt suhtuma ja mitte mingi hinna eest pahandama. Hetkel veel märgatavaid tulemusi pole näinud. Olen üritanud tütrega rahulikult ja leebelt rääkida aga ta ei tee must välja. Tüdruk on ka väga tundlik inimene ja ma ei saa aru, mis tal seal peas täpselt toimub. Sooviksin nõu, kuidas seda olukorda parandada ja võimalikku potitamisel tekitatatud traumat heastada. Ette tänades
Küllap on saranseid tagasilööke kogenud paljud vanemad. Ikka on nii, et mõni sündumus või haigus võib lapse enesetunnet mõjutada ja senised oskused-harjumused proovile panna. Täheldasite, et tütar hakkas just peale teie 5-päevast äraolekut püksi kakama. Nüüd siis kord õnnestub kaka potti saada, siis jälle mitte. Õnneks pole põhjust karta, et laps ei suudaks aru saada, millal pissile-kakale tahab, tal on juba väljakujunenud kontrollivõime, kuid nüüd oletate, et ta võib olla mõjutatud ka teie pahandamistest. Täiesti loomulik, et olete pettunud, kui tüdruk keeldub potile istumast ja varsti on siiski kaka püksis, kuid olete ka kahetsenud riidlemist. Nii see on, et kurjustamine ei aita tõesti, ikka rahulik ja neutraalne, st mitte liialt tähelepanu pöörav suhtumine, nagu olete ka enamasti teinud. Samas heameelt väljendada, kui asi õnnestub, võib ikka. Vältida võiks hinnanguid temale endale, nt seda, et ta on siis vastavalt hea või halb laps. Proovida tasuks pigem nii, et rõõmustate näiteks selle üle, et ta ise märku andis, et püksid puhtaks jäid, et kaka sai tehtud õigesse kohta.
Arvestades lapse vanust ja teie kirjeldust (et peab tasa olema, kui ta potil on), siis võib oletada ka seda, et tema mõttemaailmas on kaka midagi huvitavat, millele ta omistab oma kujutlusi, nagu oleks see elus asi (kuni 5.eluaastani võibki olla kujutlus, et see, mis on keha sees on elus) ja ta omal moel suhtleb oma kakaga. Kui nii, siis võib ju proovida rääkida temale omases tähenduste keeles, et kakale ei meeldi püksis olla, ta tahab potti tulla, tal on selle üle hea meel vms. See aitaks ühtlasi ka vältida tema enda halvustamist, isikuga sidumist ja omistada pigem kakale õnnestumist või ebaõnnestumist, kuid tüdruk saab ehk kakale öelda, et tema koht on potis. Võimalik, et saate koguni jutule sel teemal ja tüdruk ise räägib, mis aitaks kakal potti tulla, nt kas kaka tahab, et teie teete meeldetuletusi või teeb seda ta ise jne.
Sellist pikka rituaali ja juttu ei peaks muidugi kogu aeg tegema, sest nagu öeldud, liigne tähelepanu ja põnevus ei ole ehk samuti hea.
Kui veel selle vanuse eripärast rääkida, siis selles etapis on oluline ka kontrolliteema, tahte kujunemine. Laps kogeb läbi soole- ja põiekontrolli oma suutlikkust ja tahet, temast oleneb miski ja tunnetab, et suudab oma kehast midagi väljutada, aga ka kinni hoida. Tahte kujunemine ja kontrolli omamine oma keha üle on väga oluline etapp laiemas tähenduses. Lisan veel igaks juhuks, et probleemid tualetiharjumustes on tõenäolisemad, kui ollakse lapsega liialt nõudlikud (seda ka üldiselt), ülipüüdlikud puhtusenõudjad, liialt ärevad ja muretsevad, ülihoolitsejad või siis liialt ranged.
Kuigi miski ei viita sellele, lisan igaks juhuks, et vältige ka tütre võrdlemist vennaga, samuti premeerimisi või teema sidumist muude asjadega.
Usun, et rahumeelsel ja sõbraliku suhtumisega möödub teie mure peagi. Seda enam kui peres pole pingeid, emme-issi ei kao kuhugi ära (kui tõesti oli lapsel mure olla 5-päeva teieta). Keskenduge sellele, et tüdruk tunneks end hästi, et teie ise oleksite rõõmus, pingevaba (st keegi ei ole „paha“ ega „kuri“), oleks piisavalt toredaid elamusi ja emme-issiga koos olemisi
