Meil on peres kolm last: 8-aastane poiss, 5-aastane poiss ja 3-aastane tüdruk. Minu 5-aastane laps nägi paar päeva tagasi lasteaias lõuna ajal unes, et zombi lõi talle kirvega kõhtu. Peale seda on ta kolm päeva järjest, kui asjad ei lähe nii nagu tema tahab või talle tundub, et ma soovin talle halba, lubanud ennast ära tappa (noaga, plekkpurgiga, trepist alla kukkumisega). Ta otsib igast asjast negatiivset. Ma proovin olla võimalikult rahulik ja sõbralik, aga tema leiab sealt ikka midagi negatiivset ning ütleb, et ma soovin tema surma. Ta vihkab lasteaia õpetajat, sest õpetaja on liiga tõsine ning keeldub lasteaeda minemast. Õpetaja seostab seda arvuti- ja televiisorimaailmaga. Olen temaga ka nõus ja oleme üritanud asja kontrollida, aga mõne filmi vaatamisega oleme nö "ämbrisse astunud". Vanem vend toob ka koju informatsiooni, mida 5-aastane ise muidu kätte ei saaks. Ta ei tee vahet mängu- ja filmimaailma ning tegeliku vahel.
Hetkel ei oska midagi mõistlikku peale hakata, aga ähvardused on väga hirmsad ja tahaks võimalikult kiiresti kuidagi reageerida. Praegu proovin teda lihtsalt rahustada ja selgitada/kinnitada, et ma ei soovi talle kunagi halba, millele tema kogu aeg vastu vaidleb. Kuna olen lapse pärast nii mures, siis ei oska praegu aktiivselt kuulata ka. Tundub, et see ei õnnestu, sest iga päev tuleb tagasilööke.
Teil on suur mure lapse hirmude ja negatiivsuse pärast. Seda enam, et vaatamata teie rahustamisele toob iga päev järjest uusi olukordi, mida laps tajub ohuna. Nõustute, et laps selles vanuses on väga tundlik filmide ja mängude mõjutusele. Kindlasti tasub hoida last eemal uutest hirmutavates kogemustest, sest tõepoolest, 5-aastase jaoks ongi reaalsus ja tegelikkuse piir väga hägune. Nii võib ta ka teile omistada kavatsusi, millel pole ju tegelikkusega mingit pistmist. Kirja põhjal on alusetu ka midagi oletada, millest tuleneb lapse fantaasia, nagu sooviksite talle halba. Pakun järgnevaga vaid mõttearendust, lootes, et mõni mõte kõnetab teid.
Mõistan kui rakse on sellist juttu kuulutas olla vaid lapse sõnade peegeldaja, sest teis on ju sisemine protest – lapse jutt on täiesti arusaamatu ja ebaõiglane, te ju soovite oma lapsele vaid head. Muidugi on esimene teie reaktsioon seada halbade kavatsuste jutt kahtluse alla, vastu vaielda ja küllap ka oma nördimust väljendada. Kuid teie kogemus näitab, et ka rahustamised ei aita, kuidas te ka ei püüaks. Kui sellest midagi oletada, siis kas võibki olla praegu selline seletamatu ja ebaloogilne efekt, et mida rohkem rahustate, seda enam poiss hoopis jätkab, toob uusi näiteid või väiteid. Vahel on nii, et püüdes kedagi veenda, et ta eksib, on tulemus vastupidine. Kui püüda tõestada, et pole põhjust midagi karta, saab hirm hoopis kinnitust, sest pidevalt on hirm ja kujutlused fookuses, palju tähelepanu tõestamistel toidab uusi hirme. Vahel toimib hoopis see, et ei võta väga tõsiselt tõestamist, et pole vaja nii mõelda või karta, et jutt teie negatiivsetest kavatsustest poleks sagedasti keskne teema.
Kuid laps vajab ju siiski rahustamist ja võimalust oma hirmude väljendamiseks ning lapse jutu ja tunnete ignoreerimine ei oleks ka ilmselt hea variant. Kas tuleb kõne alla siiski, et püüate lapse juttu ja tundeid peegeldada? Kuigi see on raske, nagu kirjutate, kuid see annab võimaluse veidi rohkem ka poisi hirmudest teada saada ilma, et püüaksite tema nö „valesid“ kummutada. Kui soovite enne endas toimuvat väljendada, siis tehke seda, kuid seejärel jätke lapsele võimalust väljendada just seda, mis temal parasjagu meeles mõlgub ja taandage oma mure. Nagu kogemus näitab, see ei lahene ratsionaalsete seletuste kaudu niikuinii. Näiteks: mul on väga kahju kuulda, et sulle tundub, et soovin sulle halba; ma tahan aru saada, kuidas sul tekib selline mõte ….. (las poiss räägib, andke talle aega), edasi lihtsalt ainult sõnastage, mida tema väljendab. Nt sulle näib, soovin sinu surma, kuidas (või millal) sul selline mõte tuleb … jne. Asjatundjat väidavad, et 5.a. poiss tegelikult ei pruugi üldse surma tähendusest samamoodi aru saada nagu täiskasvanud. Kuid jah, tema negatiivsed mõtted räägivad ilmselt ikka tema tunnetest, millestki mida ta vajab, on see siis rohkem kindlustunnet, tunnustust või lihtsalt märkamist, tähelepanu jne. Kui veel midagi oletada, siis vahel kannavad lapsed (aga ka täiskasvanud) oma teadvustamata kavatsusi ja tundeid teistele üle. Seda nimetavad psühhoanalüütikud projektsiooniks. Nii võib olla, et temas endas on millegi pärast vaenlikkust, viha, süütunnet vms. ning kuna seda on raske endas taluda, siis kannab ta selle teile üle. See pole pahatahtlik, pigem keeruliste tunnetega toimetulekuviis (on loomulik ja talumatult raske sama inimest armastada ja vihata). Lapse süütunne või viha omakorda võib saada toitu näiteks keelust üleastumistest, suutmatusest vastata nõudlikele ootustele, kättemaksust ebaõiglase kohtlemise eest jne. Selles vanuses ongi üks oluline arenguülesanne kogeda vastuolulisi tundeid oma vanemate suhtes, leppida, et korraga on olemas hea ja halb (kui lihtsustatult öelda). Palun võtke seda kõike kui oletust ja teoreetilist mõttearendust.
Lõpetuseks tahan kinnitada seda, et lapse jutud ja kujutlused hirmudest ja surmast on 5-aastastel täiesti eakohased, mõned on lihtsalt tundlikumad ja fantaasiarikkad kui teised. Teie saate oma last jätkuvalt püüda mõista ja toetada, võimaldada tal oma kujutlusi väljendada ilma, et te otseselt nendega võitleksite või kritiseeriksite. Lähtuge sellest, et kõik tunded on lubatud, kui vältige olukordi (filme, mänge jne), mis hirmu külvaksid, samuti ülinõudlikkust või karistamisi (juhul, kui seda on olnud). Olge lapsega koos, ka kahekesi, tehke midagi toredat, mis pakub positiivseid emotsioone, kindlustunnet, et ongi hästi (sõnadest ei piisa, ta vajab kogemist), jälgige, et nõuded ja reeglid oleks piisavalt paindlikud ja eakohased, et laps ei peaks muretsema oma suutlikkuse pärast ning loomulikult ka seda, et kogu peres valitseks soe ja sõbralik õhkkond. Kui aga siiski, märkate, et miski ei aita ja mure on endiselt suur, ohumärke tuleb koguni juurde, siis tasub konsulteerida ka näiteks psühhiaatri või pereterapeudiga.
