Tere!
Minu 6-aastane tütar on hakanud alates sellest lasteaiaastast püksi kakama. Ta ise väidab, et ei tunne, kui kaka püksi tuleb. Sageli ta lihtsalt ei jõua. Õnnetused juhtuvad eriti teiste lastega müramise ajal ülevoolavad meeleolus. Samuti juhtub just päevasel ajal püksipissimist. Mitte kunagi öiti.
Varem on tal kakamist juhtunud ka üksikuil kordadel ja just ärevamatel päevadel, siis juba mitu korda päevas. Nüüd on aga probleem süvenenud. Tundub, et ärevusega läheb kõht korrast ära.
Laps hakkas korralikult potil käima normaalselt enne kaheseks saamist. Kohe jäid ära ka öised pissimised-kakamised.
Päeval hakkas ta mõnikord püksi pissima, kui vahetasime elukohta ja lasteaeda, s.o 3-aastaselt. Lasteaeda läks juba aasta varem.
Taustast veel. Tegemist on allergilise lapsega, kelle atoopilise naha probleem on süvenenud nüüd astmaatiliseks. Allergia on diagnoositud nisu, rukki ja tolmulestade vastu.
Mina näen aga tema köha seost just ärevama õhkkonnaga. Kahjuks tabas meie kodu poole aasta eest tragöödia - korter kukkus kokku ning on elamiskõlbmatu. Me ise ei olnud õnnetuse hetkel kodus, kuid avastasime selle olukorra üheskoos koju naastes. Lisaks sellele viibib lapse isa enamasti eemal, kuna töötab meremehena. Peres on veel teine laps, 2-aastane poiss, kes vajab omakorda tähelepanu. Mina töötan õpetajana.
Olen uurinud välja, kas tegemist võiks olla füsioloogiliste põhjustega. Võtmata on tänaseks veel ainult nn mustuseproov. Olen täiesti veendunud, et tegemist on psühholoogilise probleemiga, kuid ei oska oma last kuidagi aidata.
Tunnistan, et olen olnud ise väga kontrolliv ja range lapsevanem. See on omakorda õõnestanud lapse enesekindlust. Ta on väga mõjutatav ja sisemiselt ebakindel ning pinges. Kodune olukord kahjuks on samuti üsna pingeline, kuigi püüan nii palju, kui suudan, pakkuda turvatunnet, ei oska ma siiski arvatavasti piisavalt hoolida ja hoolitseda ning kardan vanemana olla läbikukkunud. Olen närviline ja rabe, kipun ennast tahtmatult ja impulsiivselt väljendama, kannatus katkeb kergesti. Tean, et võti on siin minus. Püüan leida ka endale tuge, et ennast pingeliselt olukorrast välja aidata. Minu küsimus on aga selles, kas saaksin lapsega kusagil teraapias käia või siiski mingil moel teda toetada.
Kas oleks võimalik midagi ette võtta, et meid aidata?
Mulle on soovitatud psühholoog Merle Joonsood, kas temaga saaks kuidagi otse ühendust võtta?
Teie 6-aastane tütar on hakanud ärevus-erutushoos püksi kakama. Sama sümptomit on esinenud ka varem. Olete end olukorraga hästi kurssi viinud ja mõistate põhjuseid. Olete üsna veendunud, et probleem on psühholoogiline.
Tõepoolest, olukorraga, mida kirjeldate võib olla keeruline toime tulla isegi täiskasvanul. Lapse käitumine (tihti ka kehaline häire või sümptom) on üldjuhul vanema emotsioonide ja käitumise peegeldus. Mõnikord ei olegi nii kerge tabada, et miks laps käitub just nagu ta käitub. Otsene põhjus- tagajärg seos alati ei kehti. Laste stress koguneb osakeste haaval ja ühel hetkel vallandub mingi ootamatu käitumisena. Samuti, kui lapsevanem ütleb lapsele, et ära muretse, kuid enda kehakeel, pinge silmades ja hääletoon on murelik, siis satub laps segadusse ja ei oska selle alateadliku vastuolulise informatsiooniga midagi muud peale hakata, kui tõrjuda kusagile sügavale peitu. Tõenäosus, et ühel hetkel väljendub selline olukord lapse agressiivsuses, endassetõmbumises või hoopis kehalises sümptomis, on suur.
Seega on kõige olulisem, et saaksite kõigepealt iseenda stressi vähendada. Laps ei vaja niivõrd õpetlikke sõnu kui pigem mudelit, mida üle ja omaks võtta. See protsess ei ole kiire, aga on see eest väga tõhus.
Suurepärane meetod lapse enesekindluse suurendamiseks ja ärevuse vähendamiseks on aktiivne kuulamine, kus täiskasvanu jääb neutraalseks lapsega kaasa mõtlejaks. Teejuhiks vestluses on aga laps ise. Kui tütar teile midagi räägib, siis olge lihtsalt tema jaoks kohal. Väljendage seda oma kehahoiakuga, silmadega ja südamega. Ükskõik, mida ta ütleb, teie peegeldage lihtsalt neutraalselt tagasi. Näiteks laps ütleb:” Täna tegime lasteaias päkapikumaja.” Teie peegeldate.” Ahaa….Päkapikumaja…!?”. Või näiteks:” Täna oli Kati lasteaias paha.” Teie:” Ah nii….Kati oli paha….!?/ “ Tõesti!?....Kati tegi pahandust….!?” On võimalik, et tütar kas kinnitab või korrigeerib seda, mida te olete mõistnud või hoopis selgitab sealt edasi ja tuleb välja uue väitega. Teie jällegi peegeldate neutraalselt. Niiviisi on teie tütar ise vestluse teejuhiks, teie aga saate rohkem teada oma lapse mõttemaailmast. Lapsed ei vaja alati nõuandeid ja ehk mitte nii palju tunnustustki vaid pigem teadmist, et teda mõistetakse ilma hukkamõistuta, et see, mida ta tunneb või mõtleb on OK. Kui näiteks kinnitada mõnda lapse väidet, et jah, see on õige, siis võib tekkida olukord, et laps püüab maksku, mis maksab saada teie heakskiitu. Kui tekib vajadus, siis pigem võiks öelda:”Tõepoolest, mulle ka tundub nii.!” Kui soovite vastanduda või soovite, et laps veel mõne väite üle mõtleks, siis võiksite sõnada:” Kas tõesti!?/ Hm…Kas võiks veel mingeid variante olla?” jne. Niiviisi väheneb lapse ärevuse tase, areneb enesekindlus ja teadmine, et ta saab ise olukordadega hakkama, suudab ise leida sobilikke lahendusi ja ei pea muretsema vanemate (ega ka kellegi teise) heakskiidu pärast. Kui te liialt uurite või pärite, siis tajub laps, et olukord on kriitiline ja murettekitav ja ärevuse tase hoopis tõuseb.
Võiksin soovitada ka näiteks toredat tegevust õhtuks, kus olete koju jõudnud, endale 10 minutilise teejoomise aja võtnud, siis õhtueine valmistanud ja lastega koos söönud. Pärastpoole võiksite mängida mänge, kus on tegelasteks laste nukud või kaisuloomad. Alustage ise mängimist ja kindlasti tulevad siis lapsed juurde. Teie olete näiteks mõmmi ema ja kusagil on mõmmi isa ja kusagil on mõmmi tüdruk ja kusagil mõmmi poiss ja siis need mõmmid teevad oma igapäevatoimetusi ja suhtlevad omavahel ja mõtlevad omi mõtteid. Tavaliselt omistavad lapsed tegelastele omadusi ja mõtteid, mida nad ise tunnevad või teiste puhul tajuvad, mõnikord ka muidugi seda, mida on lasteaias kuulnud või multikatest näinud või oma vanemate vestlusest tähele pannud. Niiviisi tekib teil jällegi soodne võimalus oma tütre mõttemaailma mõistmiseks ja tema aktiivseks kuulamiseks.
Nii lastele kui ka täiskasvanutele on peidetud emotsioonidega tegelemiseks ja turvatunde suurendamiseks soovitatud savitööd. Kindlasti leiate netist vajalikke kontakste, kui sisestate otsingusse “Töö saviväljal”.
